Otse põhisisu juurde

Igapäevane eeldamise seadus külluseks


 

Igapäevane eeldamise seadus külluseks

Kas küllus võib alata enne, kui midagi muutub?

On lihtne uskuda, et küllus ilmub alles siis, kui elu muutub. Kui sissetulek kasvab. Kui tervis paraneb. Kui tekib rohkem aega. Kui lõpuks tunneme, et kõik on paigas.

Aga mis siis, kui need hetked ei ole algus?

Mis siis, kui algus sünnib palju vaiksemas kohas – meie igapäevastes eeldustes selle kohta, mida peame võimalikuks?

Eeldamise seadus ei kutsu meid eitama tegelikkust. See kutsub märkama, millise sisemise looga me oma päeva alustame.

Kas ärkan mõttega, et elu nõuab minult pidevat võitlust?

Või ärkan teadmisega, et ka tänases päevas võib peituda midagi head, mida ma veel ei näe?

I noticed, et kõige sügavamad muutused ei alanud sageli suurtest otsustest. Need algasid hetkest, mil inimene lõpetas automaatselt halvimat ootamast.

Millist piirangut see puudutab?

Harjumust uskuda, et head on alati liiga vähe

Puuduse mõtteviis ei räägi ainult rahast.

See võib ilmneda ka uskumusena, et aega ei jätku.

Et armastust tuleb välja teenida.

Et tervis on alati habras.

Et võimalused kuuluvad kellelegi teisele.

Sellised mõtted ei teki üleöö. Sageli pärinevad need kogemustest, mida oleme aastaid endaga kaasas kandnud.

Kui inimene elab kaua puuduse tundega, hakkab ta maailma tõlgendama selle filtri kaudu.

Ta märkab rohkem takistusi kui võimalusi.

Rohkem riske kui teid edasi.

Rohkem seda, mis puudub, kui seda, mis juba olemas on.

See ei tähenda, et ta oleks eksinud.

See tähendab lihtsalt, et tema pilk on harjunud otsima kindlat lugu.

Milline sügavam tõde peitub selle all?

Me ei näe ainult maailma. Me näeme ka oma ootusi.

Mõnikord arvame, et vaatame elu sellisena, nagu see on.

Aga väga sageli vaatame elu sellisena, nagu oleme õppinud seda ootama.

Kui eeldan, et inimesed ei usalda mind, võin ma ise muutuda ettevaatlikuks.

Kui eeldan, et minu ideedel pole väärtust, ei pruugi ma neid kunagi jagada.

Kui eeldan, et küllus on võimalik, ei tähenda see, et kõik muutub hetkega.

See tähendab, et hakkan märkama seda, mis varem jäi märkamata.

Võib-olla ei muutu maailm kõigepealt.

Võib-olla muutub tähelepanu.

Ja tähelepanu muudab sageli rohkem, kui me arvame.

It made me curious, kui palju võimalusi on minu elus juba olemas, ilma et ma oleksin neid veel märganud.

Igapäevane küllus sünnib väikestest eeldustest

Päev kujuneb sageli enne esimest sammu

Enne kui avame arvuti.

Enne kui vastame esimesele sõnumile.

Enne kui lahkume kodust.

Meie sees on juba tekkinud ootused.

"See tuleb raske päev."

"Keegi ei hinda minu tööd."

"Midagi head täna ei juhtu."

Need laused võivad tunduda tähtsusetud.

Kuid kui neid korrata iga päev, muutuvad need vaikseks taustamuusikaks kogu elule.

Mis juhtuks, kui homme algaks hoopis teise lausega?

"Ma ei tea, mida tänane päev toob, aga võib-olla sisaldab see midagi, mida ma pole veel osanud oodata."

See ei ole lubadus.

See on avatud uks.

Üks lihtne harjutus tänaseks

Küsi endalt üks uus küsimus

Leia täna õhtul viis minutit vaikust.

Mitte selleks, et midagi parandada.

Vaid selleks, et märgata.

Küsi endalt:

"Millist eeldust ma täna terve päeva kaasas kandsin?"

Kirjuta see üles.

Seejärel küsi:

"Kas see on ainus võimalik lugu?"

Ära sunni vastust.

Lase sellel rahulikult tulla.

Võib-olla avastad, et mõni vana uskumus ei kuulu enam sulle.

Võib-olla oled lihtsalt harjunud seda endaga kaasas kandma.

I noticed, et aus küsimus muudab mõnikord rohkem kui kümme kiiret vastust.

Kuidas see avardab võimalikkuse piire?

Tulevik ei pea kordama eilset

Kui inimene usub, et kõik kordub alati samamoodi, muutub tulevik kitsaks.

Aga kui tekib kasvõi väike ruum võimalusele, hakkab ka mõtlemine liikuma.

Tekivad uued ideed.

Uued vestlused.

Uued valikud.

Võib-olla kandideerid tööle, mida sa varem ei kaalunud.

Võib-olla alustad vestlust, mida oled kaua edasi lükanud.

Võib-olla lubad endal õppida midagi täiesti uut.

Need ei pruugi tunduda suured sammud.

Aga sageli just nii muutub elu suund.

I wonder, kui paljud meie piirid on tegelikult vanad järeldused, mitte tänased faktid.

Oma jõu tagasi leidmine ilma süüta

Sa ei pea kandma kogu maailma raskust

Mõnikord tõlgendatakse eeldamise seadust nii, nagu oleks inimene vastutav iga sündmuse eest oma elus.

See võib muutuda raskeks koormaks.

Elus on kaotusi.

On haigusi.

On majanduslikke muutusi.

On olukordi, mida keegi ei oleks saanud ette näha.

Need ei tee kedagi läbikukkujaks.

Ja ometi jääb ka sellistel hetkedel alles midagi väärtuslikku.

Võimalus valida järgmine mõte.

Järgmine vestlus.

Järgmine samm.

See ei ole süü küsimus.

See on osalemise küsimus.

Sa ei pruugi valida kõike, mis sinuga juhtub.

Aga sa saad tasapisi valida, millise suhte lood oma homse päevaga.

Küllus peitub tavalises päevas

Mitte kõik väärtuslik ei ole erakordne

Küllus võib olla hommikune jalutuskäik.

Hea vestlus.

Rahulik hingetõmme.

Keha, mis kannab sind läbi järjekordse päeva.

Sõber, kes kuulab.

Raamat, mis avab uue mõtte.

Need ei lahenda kõiki probleeme.

Kuid need meenutavad, et elu ei koosne ainult sellest, mis veel puudub.

Perhaps küllus ei tähenda alati rohkemat.

Võib-olla tähendab see sügavamat märkamist.

Võib-olla suurim muutus toimub märkamatult

Üks uus eeldus korraga

Me ei pea muutma kogu oma elu ühe päevaga.

Piisab ühest uuest eeldusest.

Võib-olla sellest, et elu ei ole alati minu vastu.

Võib-olla sellest, et minus on rohkem tarkust, kui ma seni olen uskunud.

Võib-olla sellest, et järgmine võimalus ei pea välja nägema nagu eelmine.

I noticed, et kõige rahulikumad inimesed ei teadnud alati rohkem kui teised.

Sageli usaldasid nad lihtsalt elu natuke rohkem.

I wonder, kas küllus on midagi, mida me loome, või midagi, mida õpime lõpuks märkama.

It made me curious, kas mõni vastus, mida olen nii kaua otsinud, ootab hoopis küsimust, mida ma pole veel julgenud küsida.

Perhaps homne päev ei too kaasa suuri imesid.

Võib-olla toob ta ainult ühe väikese märgi, mida täna veel ei näe.

I don't know.

Aga mulle tundub, et mõnikord algab kõige olulisem teekond mitte siis, kui maailm muutub, vaid siis, kui vaatame tuttavat maailma esimest korda uute silmadega.

Please visit https://drlal.lv

Populaarsed postitused sellest blogist

Kujutlusvõime vägi tahtejõu üle alati võidab

Kujutlusvõime vägi tahtejõu üle alati võidab Sissejuhatus – nähtamatu jõud sinu sees Noorena õpetatakse meid sageli uskuma, et edu, muutus ja enesedistsipliin sünnivad tahtejõust. „Pinguta rohkem“, „suru läbi“, „ära anna alla“. Kuid vaimne ja müstiline tarkus osutab millelegi sügavamale ja vaiksemale: alati võidab kujutlusvõime tahtejõu üle, ilma eranditeta . See ei tähenda, et tahe oleks kasutu. See tähendab, et tahe on pime ilma kujutluseta. Kujutlus loob suuna, tahe järgneb. Kui need kaks on vastuolus, võidab alati see, mida su sisemine pilt toidab. Mis on kujutlusvõime tegelikult Kujutlusvõime ei ole lihtsalt fantaasia või unistamine. See on sisemine keel, mille kaudu teadvus suhtleb kehaga ja eluga. Kõik, mida sa sügaval sisimas pead võimalikuks, tõeliseks või vältimatuks, on kujutlus. Kujutlus ei küsi luba. Ta töötab pidevalt, ka siis, kui sa seda ei märka. Ja just seetõttu on ta nii võimas. Tahtejõu piirid Tahtejõud on pingutus. See on otsus sundida end tegema midagi hoolimata s...

Süda rahus, elu õitsengus ja kergus sees

  Süda rahus, elu õitsengus ja kergus sees Kuidas ema tunne kujundab elu alguse Kujuta ette, et elu algab nagu vaikne laul, mida sa ei kuule, aga mida su keha mäletab. See laul algab juba enne sinu esimest hingetõmmet. Kui ema tundis end turvaliselt, hoituna ja armastatuna, siis see tunne ei jäänud ainult tema südamesse – see voolas läbi tema keha ja jõudis ka sinuni. See ei ole midagi müstilist ja samas on see täiesti müstiline. Keha keemia, hormoonid, energia – kõik need loovad silla ema ja lapse vahel. Kui ema naeris, rahunes, tundis tänulikkust, siis see muutus sinu jaoks nagu soe tekk külmal talveõhtul. Kui aga ema koges stressi, hirmu või ebakindlust, siis kandus ka see edasi, nagu tuul, mis vahel ukse vahelt sisse puhub. Aga siin tuleb esimene hea uudis: see, kust me tuleme, ei pea määrama seda, kuhu me läheme. Eesti rahu ja sisemine vaikus Eestlane on oma loomult vaikne vaatleja. Metsad, rabad ja meri on õpetanud sind kuulama vaikust. Ja selles vaikuses on peidus suur jõud....

Soovid ja vajadused: tõeline tasakaal sees

  Soovid ja vajadused: tõeline tasakaal sees Vaikne taipamine sinu sees Sa võid arvata, et tead täpselt, mida tahad. Rohkem raha, kindlam töö, sügavam armastus, rohkem tunnustust. Need soovid tunduvad loomulikud, eriti ühiskonnas, kus hinnatakse stabiilsust, ettevaatlikkust ja järjepidevat edenemist. Eestis on tugev tööeetika ja vaikne visadus, kuid sageli peitub selle all ka sisemine pinge – tunne, et alati peab püüdlema millegi enama poole. Aga kuula nüüd hoolikalt: see, mida sa tahad, ei ole alati see, mida sa tegelikult vajad. See ei tähenda, et su soovid oleksid valed. See tähendab, et nende taga on sügavam kutse – sisemine vajadus, mis ootab avastamist. Ja kui sa õpid seda kuulama, hakkab su elu liikuma kerguse, voolamise ja külluse suunas. Soovi ja vajaduse erinevus Soov tekib sageli välisest maailmast. Sa näed, mida teised saavutavad, mida ühiskond väärtustab, ja lood endale eesmärke selle põhjal. Sa tahad rohkem, sest sulle on õpetatud, et rohkem tähendab parem. Vaj...