Kui kavatsus ärkab, avaneb nähtamatu tee

 

Kui kavatsus ärkab, avaneb nähtamatu tee

Kavatsus kui universumi nähtamatu jõud

On olemas jõud, mida ei saa kaaluda, mõõta ega käega katsuda, kuid mille liikumist võib tajuda kogu elu jooksul. Seda võib nimetada kavatsuseks. Esoteerilises traditsioonis ei ole kavatsus lihtsalt soov ega mõte. Kavatsus on sügavam suundumus, nähtamatu impulss, mis ühendab inimese teadvuse universumi võimalikkusega.
Kui inimene elab Allika ehk Lättega kooskõlas, hakkab kavatsus temas liikuma teisel viisil. Ta ei püüa enam kõike jõuga kontrollida. Ta kuulab, häälestub, vaikib ja astub seejärel sammu. Müstiline õpetus ütleb, et kui kavatsus on puhas, hakkab nähtamatu maailm looma sellele teed.
See ei tähenda, et kõik juhtub täpselt meie ego soovitud kujul. Sügavamal tasandil võib teostumine võtta hoopis teise kuju. Kavatsus ei sunni universumit; ta loob suhte inimese teadvuse ja elu vahel.

Meeldivuse energia kui sisemine kompass

Üks kõige lihtsam viis oma kavatsuse puhtust tunnetada on jälgida meeldivuse energiat. Meeldivus ei tähenda pidevat naudingut ega põgenemist ebamugavuse eest. See on peen sisemine avardumine, tunne, et miski muutub kergemaks, avaramaks ja elusamaks.
Kui miski on kooskõlas sinu sügavama olemusega, võib keha seda märgata enne mõistust. Hingamine muutub vabamaks. Pilk selgineb. Süda ei pea enam tõestama.
Igapäevane müstika algab siit.
Enne otsuse tegemist peatu hetkeks. Ära küsi ainult: „Mida ma peaksin tegema?” Küsi ka: „Milline võimalus muudab mu energia vaiksemaks, selgemaks ja elavamaks?”
See on intuitiivne kuulamine.

Teadvus kui püha ruum

Meie teadvus ei ole üksnes mõtete kogum. Seda võib kujutleda püha ruumina, milles mõtted, tunded, mälestused, unenäod ja intuitiivsed teadmised ilmuvad ning kaovad.
Kui see ruum muutub vaikseks, hakkame tajuma peenemaid vibratsioone.
Mõni inimene nimetab seda intuitsiooniks. Teine sünkroonsuseks. Kolmas sisemiseks teadmiseks. Esoteerilise traditsiooni jaoks võivad need olla erinevad keeled, mille kaudu teadvus hakkab kuulama elu sügavamat mustrit.
Vaikus on siin oluline. Mitte tühi vaikus, vaid vastuvõtlik vaikus. See on seisund, milles me ei kiirusta tähendusi looma. Me lihtsalt märkame.

Püha geomeetria meie ümber

Sama põhimõtet võib näha pühas geomeetrias. Ring, spiraal, kuusnurk, mandala ja labürint ei ole ainult ilusad kujundid. Sümboolselt kujutavad need teadvuse liikumist, sündi, surma, keskmesse jõudmist ja taas avardumist.
Vaata näiteks spiraali. Ta liigub samaaegselt sissepoole ja väljapoole. See on suurepärane kujutis sisemisest alkeemiast: mida sügavamale iseendasse liigume, seda avaramaks võib muutuda meie maailm.
Võid joonistada hommikul ühe lihtsa ringi. Selle keskele aseta üks sõna, mis kirjeldab sinu tänast kavatsust: „vaikus”, „usaldus”, „selgus” või „rõõm”. Ära muuda seda harjutust rituaaliks, mida peab täiuslikult sooritama. Lase sellel olla sümboolne värav.

Sümboolne initsiatsioon argipäevas

Initsiatsioon ei pea alati tähendama templisse astumist või salajase õpetuse vastuvõtmist. Mõnikord on kõige sügavam initsiatsioon täiesti tavaline hetk.
Hommik, mil otsustad mitte alustada päeva kiirustamisega.
Vestlus, milles valid reageerimise asemel vaikuse.
Jalutuskäik, mille ajal märkad esimest korda valguse muutumist puulehtedel.
Hetk, mil mõistad, et vana reaktsioon ei ole enam sinu ainus võimalus.
Need on väikesed lävepakud. Iga kord, kui ületad ühe neist teadlikult, muutub sinu suhe iseendaga.

Sisemine alkeemia: muuta energia teadvuseks

Sisemine alkeemia ei tähenda ebameeldivate tunnete hävitamist. Vastupidi. See tähendab õppimist, kuidas muuta toorest energiat teadlikuks jõuks.
Hirm võib muutuda tähelepanuks.
Kurbus võib muutuda sügavuseks.
Viha võib muutuda selgeks piiriks.
Segadus võib muutuda küsimuseks, mis juhib sind uue taipamiseni.
Alkeemik ei küsi: „Kuidas ma sellest tundest võimalikult kiiresti lahti saan?” Ta küsib: „Mida see energia tahab mulle õpetada?”
Selline küsimus muudab sisemise kogemuse vaenlasest õpetajaks.

Vibration: mida sa endaga maailma tood?

Iga mõte, sõna ja tegu loob atmosfääri. Me võime seda nimetada vibratsiooniks – mitte tingimata füüsikalises mõttes, vaid kogemusliku kvaliteedina.
On inimesi, kelle läheduses muutub ruum rahulikumaks. On sõnu, mis muudavad päeva raskemaks, ja sõnu, mis avavad võimaluse.
Seetõttu on üks praktiline müstiline harjutus jälgida, mida sa endaga ruumi tood.
Enne kohtumist peatu kolmeks hingetõmbeks. Lõdvesta lõug ja õlad. Taju jalgu maapinnal. Seejärel sea kavatsus: „Ma toon sellesse kohtumisse selgust ja meeldivust.”
Mõnikord võib just nii nähtamatu muutuda nähtavaks.

Unenäod kui sisemise maailma sümbolid

Öösel jätkab teadvus oma tööd teises keeles. Unenäod ei pea olema sõna-sõnalt ettekuulutused, et olla tähenduslikud. Nad võivad olla sisemise alateadvuse sümboolne geomeetria.
Pane hommikul kirja üks pilt, üks tunne ja üks detail oma unenäost. Ära tõlgenda seda kohe. Vaata seda päeva jooksul uuesti.
Mõnikord hakkab tähendus avanema alles hiljem.
Unenägu võib olla uks, kuid selle ukse võti ei ole alati loogiline seletus. Sageli on selleks tunne.

Sünkroonsus ja aja saladus

Sünkroonsus on hetk, mil kaks näiliselt eraldiseisvat sündmust tunduvad kohtuvat tähenduslikul viisil. Helistad inimesele ja tema sõnum saabub samal hetkel. Otsid vastust ning näed juhuslikult sümbolit, mis puudutab täpselt sinu küsimust.
Selliseid hetki ei pea pimesi üleloomulikeks tõenditeks kuulutama. Nende väärtus võib peituda hoopis selles, mida nad sinus äratavad.
Aeg ise võib olla rohkem kui sirgjoon minevikust tulevikku. Sisemises kogemuses kohtuvad minevikumälestused, oleviku kohalolu ja tuleviku võimalikkus pidevalt. Kavatsus on nagu niit, mis ühendab need hetked üheks teadlikuks liikumiseks.

Püha kohalolu kui igapäevane praktika

Püha kohalolu ei nõua erilist paika. Köök võib olla tempel. Bussipeatus võib olla meditatsioon. Tassi tee joomine võib muutuda teadlikuks rituaaliks.
Proovi kord päevas teha midagi täiesti tavalist ilma telefoni, muusika või kõrvalise stimulatsioonita. Joo vett. Kõnni. Vaata taevast. Kuula ruumi.
Ära püüa midagi saavutada.
Lihtsalt ole kohal.
Just seal võib hakata avanema see, mida otsisid keerukatest õpetustest.

Kui kavatsus leiab oma tee

Müstiline tee ei seisne selles, et õpime universumit kontrollima. See seisneb selles, et õpime iseenda sisemist maailma nii hästi kuulama, et suudame ära tunda, millal tegutseda ja millal vaikida.
Kui kavatsus on selge, muutub tähelepanu teravamaks. Kui tähelepanu muutub teravamaks, märkame võimalusi, mida varem ei näinud. Kui tegu järgneb teadlikule kavatsusele, hakkab elu näima justkui vastavat.
Nii võib sündida tunne, et kavatsus „kutsub” teed enda juurde.
Võib-olla ongi see üks sügavamaid saladusi: tee ei ilmu alati enne esimest sammu. Mõnikord tekib tee alles siis, kui astud.
Seepärast vali täna üks väike kavatsus. Ära lae seda pingega. Ära nõua universumilt tõestust. Hoia seda vaikselt oma teadvuses nagu väikest valguspunkti.
Hinga.
Kuula.
Märka.
Tegutse siis, kui sisemine vaikus muutub selgeks.
Ja lase ülejäänul avaneda omas ajas.

Pleaseread similar posts in https://drlal.im

Vaimne tee kui mäng: rõõmu salajane värav

 Vaimne tee kui mäng: rõõmu salajane värav

Vaimsus ei pea olema raske

Vaimset teed kujutatakse sageli tõsise teekonnana, mille juurde kuuluvad distsipliin, eneseületus, vaikimine ja sügav enesevaatlus. Kuid vaimsel teel on ka teine nägu – mänguline, särav, uudishimulik ja sügavalt rõõmus. On võimalik läheneda müsteeriumile mitte ainult pingutuse, vaid ka imestuse kaudu.

Mängus on midagi väga iidset. Laps ei küsi, kas tema mängul on piisavalt suur eesmärk. Ta lihtsalt sukeldub sellesse. Ta vaatab valguse liikumist seinal, kuulab vihma, avastab mustreid pilvedes ja loob hetkest terve maailma. Võib-olla sisaldab selles peituv lihtsus ka üht vaimse tee saladust: teadvus ei taha üksnes areneda. Teadvus tahab ka avastada, kogeda ja mängida.

Kui lubame endal seda kvaliteeti taas leida, muutub argipäev nähtamatute uste jadaks.

Meeldivuse energia kui sisemine kompass

Meeldivus on peen energia. See ei tähenda pidevat mugavust ega vajadust vältida kõike, mis on raske. Tõeline meeldivus võib eksisteerida ka sügava muutuse keskel. See on tunne, et elu liigub sinus vabamalt, hingamine muutub avaramaks ja keha ei pea enam vastu võitlema.

Proovi märgata päeva jooksul väikeseid meeldivuse hetki. Sooja vee puudutust kätele. Päikesevalgust näol. Tuult puulehtedes. Vaikust enne uinumist. Naeru, mis tuleb ootamatult. Hetke, mil tunned, et oled täpselt seal, kus pead olema.

Ära püüa neid hetki kinni hoida. Lihtsalt tunne neid.

Meeldivus võib muutuda sisemiseks kompassiks, mis õpetab eristama pingest sündinud impulssi ja sügavamast kooskõlast sündinud liikumist.

Igapäevane müstika

Igapäevane müstika algab siis, kui tavaline muutub läbipaistvaks.

Hommikune valgus ei ole enam lihtsalt valgus. See on hetk, mil öö annab ruumi päevale. Hingamine ei ole enam ainult bioloogiline protsess, vaid pidev vahetus sinu ja maailma vahel. Klaas vett muutub meeldetuletuseks, et sinu keha kuulub samasse looduse ringlusse nagu jõed, pilved ja meri.

Püha ei asu tingimata kaugel. Ta ei vaja erilist templit ega mäetippu.

Püha võib olla köögis, duši all, tänaval, bussis või vaiksel hetkel enne telefoni vaatamist.

Müstiline elu ei tähenda, et hakkad argielust põgenema. See tähendab, et hakkad argielu sügavamalt nägema.

Püha geomeetria ja nähtamatu muster

Ring, spiraal ja keskpunkt

Püha geomeetria räägib sümbolite keeles. Ring võib kujutada terviklikkust. Keskpunkt võib tähistada vaikset olemist kõige liikumise keskmes. Spiraal võib kujutada arengut, mis ei liigu sirgjooneliselt, vaid naaseb tuttavate teemade juurde üha uuel sügavusel.

Vaata oma elu. Kui mõni teema tuleb ikka ja jälle tagasi, ei tähenda see tingimata, et oled ebaõnnestunud. Võib-olla liigud mööda spiraali. Sama õppetund võib ilmuda uue inimese, uue olukorra või uue sisemise tasandi kaudu.

See, mis kunagi oli takistus, võib hiljem muutuda initsiatsiooniks.

Keha kui elav mandala

Ka sinu keha võib olla tajutav kui püha geomeetria elav väljendus. Selgroog meenutab telge. Hingamine loob rütmi. Südamelöök loob pulseeriva keskme. Käed ja jalad avardavad keha ruumi.

Istu mõnikord täiesti vaikselt ja taju oma keha tervikuna, ilma seda parandamata. Ära keskendu ainult ühele punktile. Taju keha kui ühtset välja.

Seejärel märka, kuidas muutub sinu sisemine vibratsioon.

Võib-olla ei juhtu midagi erakordset. See pole vajalik. Peenus ise ongi praktika.

Vaikus, vibratsioon ja teadvus

Vaikus, mis ei ole tühi

Vaikus võib esialgu tunduda tühjusena, sest oleme harjunud pideva informatsiooni, heli ja sisemise kommentaariga. Kuid kui jääme piisavalt kauaks vaikusesse, hakkame tajuma, et vaikusel on oma kvaliteet.

Vaikus ei tähenda mõtete puudumist. See tähendab, et sa ei pea iga mõtet järgima.

Mõte ilmub.

Sa märkad seda.

Mõte liigub edasi.

Sina jääd.

Sellises ruumis muutub teadvus avaramaks.

Vibratsioon kui kohalolu kvaliteet

Sõna „vibratsioon” võib kasutada väga erinevalt. Igapäevases vaimses praktikas võib see tähistada sinu kohalolu kvaliteeti – seda, mida sa endaga ruumi tood.

Mõne inimese läheduses tunned rahu. Mõne inimese juuresolekul muutud pingeliseks. Mõnikord muutub isegi ruumi atmosfäär pärast üht ausat vestlust.

Enne olulist kohtumist peatu kolmeks hingetõmbeks. Lõdvesta õlad. Taju jalgu maapinnal. Seejärel küsi endalt: „Millise kvaliteedi ma sellesse ruumi toon?”

See küsimus muudab tähelepanu.

Sa ei mõtle enam ainult sellele, mida saad.

Sa hakkad märkama, mida annad.

Väike Vigyanabhairava-laadne meditatsioon

Hingamise kahe värava vahel

Istu mugavalt. Sule silmad ja lase hingamisel olla täiesti loomulik. Ära püüa seda sügavamaks ega aeglasemaks muuta.

Jälgi sissehingamist algusest lõpuni.

Kui sissehingamine lõpeb, märka väga õrna üleminekut enne väljahingamise algust.

Ära hoia hinge kinni.

Lihtsalt märka seda loomulikku hetke.

Seal pole vaja midagi teha.

Seejärel jälgi väljahingamist lõpuni. Kui väljahingamine lõpeb, märka jälle väikest vaikust enne järgmist sissehingamist.

Jää mõneks hetkeks selle vahele.

Sissehingamine tuleb.

Väljahingamine tuleb.

Nende vahel on hetk, milles sa ei pea kuhugi liikuma.

Kui mõte ilmub, lase tal olla. Ära võitle temaga. Too tähelepanu tagasi hingamise üleminekule.

Pärast mõnda minutit ava silmad ja vaata ühte enda ees olevat eset. Ära nimeta seda mõttes. Ära mõtle, milleks seda kasutatakse. Vaata lihtsalt kuju, värvi, varju ja ruumi selle ümber.

Luba objektil olla lihtsalt olemas.

Seejärel märka, et sina oled samuti lihtsalt olemas.

See on väike värav pühasse kohalollu.

Intuitsioon ja sisemine teadmine

Kuula enne, kui otsustad

Intuitsioon ei pruugi olla vali hääl. Sageli on see väga vaikne nihkumine. Kerge avardumine ühe võimaluse suunas. Kehatunnetus, mis ütleb „jah”. Või seletamatu tunne, et praegu ei ole veel õige aeg.

Mõistus tahab sageli kohe vastust. Intuitsioon võib vajada ruumi.

Enne otsustamist proovi küsida: „Mis muutub minus avaramaks, kui ma sellele võimalusele mõtlen?”

Seejärel ära vasta kohe sõnadega.

Kuula keha.

Kuula hingamist.

Kuula vaikust.

Intuitsioon muutub selgemaks, kui me ei sunni teda esinema.

Mänguline intuitsiooni praktika

Hommikul küsi endalt: „Mis võiks mind täna meeldivalt üllatada?”

Seejärel ela päeva tavaliselt.

Ära otsi vägisi märke.

Lihtsalt märka.

Võib-olla kohtad ootamatut inimest. Võib-olla kuuled lauset, mis puudutab sind. Võib-olla avastad uue tänava, raamatu, idee või vaate.

Sellest võib saada mänguline viis õpetada tähelepanu märkama seda, mis muidu jääks nähtamatuks.

Unenäod kui öine initsiatsioon

Teadvuse sümboolne keel

Öösel muutub teadvuse keel. Unenäod võivad olla nagu sisemised teatrid, kus inimesed, loomad, maastikud ja sündmused kannavad mitmekihilisi tähendusi.

Ära kiirusta unenägu kohe seletama.

Pane hommikul kirja kolm asja: kõige tugevam kujund, kõige tugevam tunne ja kõige kummalisem detail.

Seejärel lase unenäol olla.

Mõnikord avaneb selle tähendus alles päevi või nädalaid hiljem.

Unenägu võib olla sümboolne initsiatsioon, mis juhib sind kohta, kuhu ratsionaalne mõistus veel ei oska vaadata.

Sünkroonsus ja universumi mäng

Kui elu hakkab sinuga dialoogi pidama

Mõnikord tundub, et elu vastab meie tähelepanule. Mõtleme kellelegi ja ta kirjutab. Otsime vastust ning kuuleme juhuslikult lauset, mis puudutab täpselt meie küsimust. Näeme korduvat sümbolit hetkel, mil oleme olulise muutuse lävel.

Selliseid kokkusattumusi ei pea võtma pimesi üleloomuliku tõendusena.

Nende väärtus võib olla hoopis selles, et nad äratavad meid.

Sünkroonsus võib olla kutse märgata.

Mitte: „Mida universum mulle nüüd ütleb?”

Vaid: „Mida see hetk minus avab?”

See teine küsimus viib meid tagasi sisemise alkeemia juurde.

Aja müsteerium

Minevik, olevik ja tuleviku võimalikkus

Meie kellad mõõdavad aega järjestikuste ühikutena, kuid teadvuse kogemus on palju kummalisem.

Mõni tund võib kaduda hetkega. Mõni sekund võib tunduda lõputu. Üks lõhn võib tuua aastate taguse hetke otse olevikku.

Vaimses kogemuses ei ole aeg alati ainult sirgjoon. Minevik elab mälus, tulevik elab võimalikkuses ja olevik on koht, kus mõlemad võivad meie teadvuses kohtuda.

Kavatsus loob silla nende vahel.

See, mida sa täna sisemiselt harjutad, mõjutab inimest, kelleks homme muutud.

Seetõttu on iga praegune hetk seeme.

Sümboolne initsiatsioon argipäevas

Väikesed lävepakud

Initsiatsioon ei pea olema suur rituaal. Mõnikord on kõige sügavam initsiatsioon hetk, mil otsustad teha midagi vana mustri vastaselt.

Kui oled alati kiirustanud, vali täna aeglus.

Kui oled alati reageerinud, vali hetkeks vaikus.

Kui oled end pidevalt kritiseerinud, märka üht asja, mida saad endas siiralt austada.

Kui oled muutnud vaimsuse tõsiseks kohustuseks, luba endal mängida.

Joonista ring.

Kõnni ilma sihtpunktita.

Vaata taevast.

Kuula linnamüra nagu muusikat.

Tantsi, kui keegi ei vaata.

Need teod võivad tunduda väikesed, kuid nende sümboolne tähendus võib olla suur: sa astud välja automaatsusest.

Sisemine alkeemia ja rõõmu tarkus

Muuda kogemus teadvuseks

Sisemine alkeemia ei tähenda ainult varju muutmist valguseks. See tähendab ka valguse vastuvõtmist.

Me võime olla nii keskendunud enda parandamisele, et unustame kogeda seda, mis on juba ilus.

Rõõm võib olla alkeemiline jõud.

Ta võib muuta pingutuse avastamiseks, vaikuse ruumiks ja ebakindluse võimaluseks.

Kui tunned rõõmu, ära küsi kohe, kas sul on selleks piisavalt põhjust.

Tunne seda.

Kui tuleb kurbus, ära kiirusta seda hävitama.

Kuula seda.

Kui tuleb hirm, vaata, millist energiat see endas kannab.

Nii muutub iga kogemus sisemise laboratooriumi aineks.

Püha kohalolu on mängu süda

Ärgata sellele, mis on juba siin

Võib-olla ei ole vaimse tee eesmärk saada kellekski täiesti uueks.

Võib-olla on see ärkamine sellele, mis on juba olemas.

Hingamine on siin.

Keha on siin.

Teadvus on siin.

Vaikus on siin.

Elu liigub sinu kaudu praegu.

Müstika ei pruugi olla peidetud kauge sümboli taha. Mõnikord on müsteerium selles, et sa oled üldse teadlik oma olemasolust.

Vaimne tee võib olla sügav ja samal ajal mänguline. Sa ei pea valima püha ja rõõmsa vahel. Rõõm võib olla üks püha kohalolu vorme.

Astu täna mängu

Üks hetk võib olla värav

Täna vali üks täiesti tavaline hetk ja muuda see teadlikult pühaks.

Joo teed ilma telefoni vaatamata.

Kuula kedagi lõpuni.

Kõnni aeglasemalt.

Märka valguse muutumist seinal.

Peatu enne vastamist.

Taju üht hingetõmmet täielikult.

Vaata öösel taevasse ja lase mõistusel hetkeks mitte teada.

Kui tunned meeldivat energiat, ära kiirusta sellest mööda.

Kui kohtad vaikust, ära täida seda.

Kui tuleb intuitiivne impulss, kuula.

Kui ilmub sünkroonsus, märka.

Kui elu kutsub sind mängima, mängi.

Sest võib-olla on üks sügavamaid initsiatsioone mitte õppida, kuidas elu kontrollida, vaid õppida selles täielikumalt kohal olema.

Ja võib-olla ootab suur müsteerium mitte kusagil sinu ees, vaid otse selle hetke vaikuses.

Siin.

Praegu.

Sinu järgmise hingetõmbe ja järgmise naeratuse vahel.

Enne sündi: sinu müstiline alguse saladus

 

Enne sündi: sinu müstiline alguse saladus

Hetk, mil sina algasid

On küsimusi, millele teadus võib anda ühe vastuse, filosoofia teise ja müstika kolmanda. Üks selline küsimus on erakordselt lihtne: kui seemnerakk ja munarakk ühinesid ning tekkis esimene mikroskoopiline rakk, kas see olid sina? Kas sina olid juba seal?

Enne nime, enne isiksust, enne esimest hingetõmmet ja esimest teadlikku mõtet oli olemas üks imeväike elav algus. Sa olid väiksem kui nööpnõelapea, peaaegu nähtamatu. Ometi hakkas sellest hetkest kujunema keha, millega sa täna maailma koged.

Bioloogia kirjeldab viljastumist kui protsessi, milles ühinevad kaks sugurakku ja tekib uus organismi arengutee. Kuid müstiline meel peatub hetkeks selle teadmise kõrval ja küsib: milline sügav korrastus võimaldab ühel tillukesel rakul areneda inimeseks?

See küsimus ei pea teadusega võistlema. Vastupidi, see võib muuta teadusliku fakti veel imelisemaks.

Enne seda, kui sa ütlesid „mina“

Kes oli see, kes veel ei teadnud oma nime?

Täna ütled sa loomulikult „mina“. Mina mõtlen. Mina tunnen. Mina tahan. Mina mäletan. Kuid sinu praegune enesetunne ei olnud olemas sellisel kujul sinu elu kõige varasemal hetkel.

Ometi oli olemas sinu keha algus.

See loob sügava müstilise mõtiskluse. Mis teeb meist meie? Kas meie identiteet on ainult mälu, isiksus ja keha? Või on meis ka sügavam potentsiaal, mis hakkab alles järk-järgult ennast väljendama?

Esoteerilised traditsioonid on sajandeid vaadelnud seemet kui võimsat sümbolit. Seeme ei näe välja nagu puu, kuid puu võimalikkus on selles olemas. Samamoodi ei näinud sinu esimene rakk välja nagu inimene, kuid sinu bioloogiline areng oli juba alanud.

See on nagu nähtamatu plaan, mis hakkab aeglaselt nähtavaks muutuma.

Praktika: puuduta oma alguse saladust

Istu täna mõneks minutiks vaikselt. Aseta käsi südamele ja hinga aeglaselt. Seejärel meenuta, et sinu praegune keha sai alguse millestki nii väikesest, et seda ei saanud palja silmaga näha.

Ära püüa midagi erilist kogeda. Lihtsalt lase sellel faktil endasse vajuda.

Võid endalt küsida: „Kui palju minu praegusest elust oli peidus selles esimeses võimaluses?“

Seejärel küsi veel sügavamalt: „Mis minus on praegu alles jäänud sellest algsest elujõust?“

Meeldivuse energia ja elu algne vool

Suured muutused algavad sageli vaikselt

Me arvame vahel, et vaimne areng peab olema raske, valuline või erakordne. Kuid elu ise õpetab meile midagi muud. Sinu areng algas vaikselt. Üks rakk jagunes kaheks, seejärel neljaks, seejärel veel edasi.

Selles võib näha alkeemilist printsiipi: väikesest sünnib suur, lihtsast keerukas, nähtamatust nähtav.

Sama seadus töötab meie sisemaailmas.

Üks rahulik mõte võib muuta terve päeva. Üks lahke sõna võib muuta teise inimese meeleolu. Üks teadlik hingetõmme võib katkestada automaatse reaktsiooni. Üks meeldiv hetk võib tuletada meelde, et elu ei ole ainult probleemide lahendamine.

Meeldivus ei tähenda pinnapealset naudingut. See võib olla peen energia, mis õpetab kehale ja meelele, kuidas lõdvestuda, vastu võtta ja kohal olla.

Igapäevane meeldivuse praktika

Vali iga päev üks lihtne meeldiv kogemus ja koge seda täielikult. See võib olla hommikune valgus, soe tee, vaikne muusika, looduses viibimine või lihtsalt rahulik hingamine.

Ära tee samal ajal midagi muud.

Tunne temperatuuri. Kuula helisid. Märka keha. Lase endal olla hetkes.

Nii õpid taastama ühendust elu peene kvaliteediga. Sa ei pea kogu aeg midagi saavutama. Mõnikord on kõige vaimsem tegevus lihtsalt märgata, et oled elus.

Initsiatsioon: esimese rakuni tagasi

Vana mina ja uus teadlikkus

Paljudes iidsetes traditsioonides tähendas initsiatsioon üleminekut ühest olemise seisundist teise. Inimene pidi sümboolselt jätma maha vana identiteedi, et avastada sügavam iseenda olemus.

Sinu sünnieelse alguse üle mõtisklemine võib olla tänapäevane sisemine initsiatsioon.

Sa ei ole sündinud oma ameti, pangakonto, ühiskondliku staatuse ega probleemidega. Need on hiljem tekkinud kihid.

Enne neid oli elu.

See mõte võib vabastada.

Kui oled liiga tugevalt samastunud oma rollidega, peatu hetkeks ja küsi: „Kes ma olen siis, kui ma ei pea kellelegi midagi tõestama?“

Vastus ei pruugi tulla sõnadena.

Võib tulla vaikus.

Võib tulla kergus.

Võib tulla ootamatu rahu.

Lävi, millest üle astuda

Initsiatsioon ei pea olema dramaatiline rituaal. See võib olla otsus hakata elama teadlikumalt.

Täna võid otsustada, et sa ei reageeri automaatselt kõigele, mis sinuga juhtub. Enne vastamist hingad. Enne otsustamist kuulad. Enne enda kritiseerimist vaatad end kaastundega.

See on väga praktiline vaimne tee.

Esoteeriline teadmine: nähtav ja nähtamatu

Elu saladus on alati kahe maailma piiril

Esoteeriline mõtlemine on sageli keskendunud sellele, mis jääb nähtava ja nähtamatu vahele.

Me näeme keha, kuid ei näe otseselt kõiki protsesse, mis seda elus hoiavad. Me kuuleme sõnu, kuid ei näe mõtteid, millest need sündisid. Me näeme inimest, kuid ei saa palja silmaga näha tema kogu sisemist maailma.

Sinu algus on selle piiri võimas sümbol.

Ühest hetkest alates hakkas nähtamatu potentsiaal muutuma nähtavaks vormiks.

Ka sinu mõtted töötavad samamoodi. Idee on alguses nähtamatu. Seejärel saab sellest sõna. Sõnast võib saada tegevus. Tegevusest võib saada harjumus. Harjumusest võib kujuneda elu.

Seetõttu on sisemine töö nii oluline.

Valva seda, mida sa endasse külvad

Kui esimene elu algus oli nagu seeme, siis mõtle oma mõtetele ja tunnetele kui seemnetele, mida külvad iga päev.

Milliseid mõtteid sa kordad?

Millist energiat sa toidad?

Milliseid lugusid enda kohta sa usud?

See ei tähenda, et peaksid negatiivseid mõtteid vägisi välja suruma. Pigem õpi neid märkama ja vali teadlikult, millistele mõtetele annad rohkem tähelepanu.

Nii muutub meel sinu sisemiseks aiaks.

Alkeemia: muuta kogemus kullaks

Sinu elu on pidev transformatsioon

Alkeemia sügavam sümboolika ei seisne ainult kujuteldava kulla valmistamises. See räägib transformatsioonist: kuidas üks vorm muutub teiseks.

Inimese elus võib hirm muutuda teadlikkuseks. Valu võib muutuda sügavuseks. Segadus võib muutuda otsinguks. Teadmatus võib muutuda tarkuseks.

See ei tähenda, et kannatus oleks iseenesest hea. Alkeemia tähendab pigem seda, et me ei pea laskma kogemustel jääda töötlemata.

Me võime nendega teadlikult töötada.

Väike alkeemiline rituaal

Kui koged tugevat emotsiooni, ära reageeri kohe. Peatu kolmeks hingetõmbeks.

Tunne, mida keha teeb.

Seejärel küsi: „Millist energiat ma praegu kogen?“

Ära anna sellele hinnangut.

Kui tegemist on vihaga, võib selle sügavam sõnum olla vajadus piiri järele. Kui tegemist on kurbusega, võib see vajada aega ja hoolitsust. Kui tegemist on ärevusega, võib keha vajada turvatunnet.

Kui õpid energiat kuulama, selle asemel et sellele automaatselt alluda, algab sisemine alkeemia.

Tagasipöördumine alguse vaikusesse

Meditatsioon esimese võimaluse üle

Leia õhtul kümme minutit vaikseks istumiseks. Sulge silmad ja lase hingamisel rahuneda.

Kujutle kõigepealt oma praegust elu. Seejärel kujutle end lapsepõlves. Seejärel mine mõttes veel kaugemale, kuni jõuad kujutluseni sellest, et sinu isiklik lugu ei olnud veel alanud.

Ära proovi näha konkreetseid pilte.

Lihtsalt tunne võimalikkust.

Mõtle sellele, et enne sinu nime oli elu. Enne sinu lugusid oli potentsiaal. Enne sinu teadlikku „mina“-tunnet oli midagi, millest sinu praegune keha hakkas kujunema.

Jää mõneks hetkeks sellesse vaikusesse.

Lõpuks hinga sügavalt ja ütle endale: „Ma olen siin.“

Need kolm sõna võivad olla kogu praktika tuum.

Kas see esimene rakk olid sina?

Vastus võib jääda saladuseks

Bioloogilisest vaatenurgast tähistab viljastumine uue organismi arengutee algust. Filosoofiliselt on küsimus isikliku identiteedi kohta keerulisem. Müstiliselt muutub küsimus veel sügavamaks: mida me üldse mõtleme sõnaga „sina“?

Võib-olla ei ole kõige tähtsam anda sellele küsimusele lõplikku vastust.

Võib-olla on tähtsam lasta küsimusel avada sinus uus ruum.

Sest kui mõtled, et kunagi olid sa peaaegu nähtamatu elav algus ja täna oled teadlik olend, kes suudab armastada, mõelda, luua, õppida ja küsida oma olemasolu tähenduse kohta, siis muutub elu ise millekski pühalikuks.

Elu kui suur initsiatsioon

Sinu lugu ei alanud siis, kui said nime. See ei alanud siis, kui õppisid rääkima. See ei alanud siis, kui said oma esimese unistuse.

Sinu lugu ulatub tagasi hetkeni, mil elu hakkas sinu kehas ennast väljendama.

Ja võib-olla on see üks kõige ilusamaid müstilisi õpetusi: sa ei pea oma väärtust välja teenima. Sa oled juba osa elu suurest saladusest.

Iga päev saad selle saladusega teadlikumalt kohtuda.

Hinga aeglasemalt.

Märka meeldivust.

Kuula oma keha.

Vaata oma mõtteid.

Muuda rasked kogemused teadlikkuseks.

Toida seda, mis on sinus valgusküllane, rahulik ja loov.

Ära põgene maailma eest, et leida müstikat. Õpi nägema müstikat selles, et oled üldse siin.

Kunagi oli sinu olemasolu vaid võimalikkus.

Siis sai võimalikkusest üks rakk.

Ühest rakust sai keha.

Kehas sündis teadvus.

Ja nüüd vaatab elu iseenda saladusele sinu silmade kaudu.

Võib-olla ongi see kõige sügavam alkeemia: mitte muuta ennast kellekski teiseks, vaid avastada üha teadlikumalt see ime, mis on kogu aeg olnud sinu sees.

Please  find similar posts at https://lalkarun.com

Tagasi enda väe juurde: sisemise alkeemia tee

 

Tagasi enda väe juurde: sisemise alkeemia tee

Meie elus on hetki, mil on lihtne vaadata endast väljapoole ja öelda: „Tema tõttu ma ebaõnnestusin.“ Või vastupidi: „Tema aitas mul õnnestuda.“ Me omistame oma õnne, edu, kannatused ja kaotused teistele inimestele, olukordadele või saatusele.

Ent niipea, kui anname oma jõu täielikult kellelegi teisele, anname talle ka võtme oma sisemise maailma juurde.

See ei tähenda, et teised inimesed ei mõjutaks meid. Loomulikult mõjutavad. Meie suhted, ühiskond, võimalused, juhused ja teiste inimeste valikud kuuluvad elu suurde mustrisse. Kuid nende mõju ja meie sisemine võim ei ole üks ja sama asi.

Müstiline tee algab hetkel, mil inimene küsib: „Milline osa sellest loost kuulub mulle?“

See küsimus ei süüdista.

See vabastab.

Väe tagasi kutsumine

Kui usume, et keegi teine vastutab meie õnne eest, ootame temalt muutust. Kui usume, et keegi teine põhjustab meie õnnetuse, ootame temalt vabandust või teistsugust käitumist.

Mõlemal juhul jääb meie sisemine rahu teise inimese kätesse.

Esoteeriline õpetus vaatleb seda kui väe loovutamist. Meie tähelepanu on energia. See, millele me pidevalt oma tähelepanu anname, saab osa meie sisemisest jõust.

Kui kordame päevast päeva: „Tema rikkus mu elu“, seome oma energia selle inimesega.

Kui kordame: „Ilma temata poleks ma kunagi hakkama saanud“, seome samuti oma väe temaga.

Tervem vaade ütleb: „See inimene mängis minu loos olulist rolli, kuid mina vastutan selle eest, mida ma sellest kogemusest loon.“

See on suur erinevus.

Meeldivuse energia kui vabaduse algus

Vägi ei pea olema pingeline

Sageli kujutame sisemist jõudu ette millegi väga tugeva ja võitluslikuna. Peame end kokku võtma, võitlema, tõestama ja kontrollima.

Kuid tõeline sisemine vägi võib olla hoopis meeldiv.

Mõtle hetkele, mil tundsid end täielikult kohalolevana. Sa ei pidanud kellelegi midagi tõestama. Sa ei võidelnud minevikuga ega püüdnud tulevikku sundida. Sa lihtsalt olid.

Sellises seisundis tekib pehme selgus.

Meeldivus ei tähenda, et kõik elus oleks meeldiv. See tähendab, et meie sisemine suhe eluga muutub vähem vastupanuliseks.

Me võime öelda:

„See juhtus.“

„See mõjutas mind.“

„See oli valus.“

„Ja nüüd otsustan mina, mida ma sellega teen.“

Selles viimases lauses hakkab vägi tagasi voolama.

Süü asemel teadlikkus

Teiste süüdistamisest loobumine ei tähenda, et peaksime ebaõiglust eitama. Mõnikord teevad inimesed päriselt haiget. Mõnikord käitutakse meiega ebaausalt. Mõnikord on olukorrad tõesti rasked.

Teadlikkus ei tähenda vastutuse võtmist teiste tegude eest.

See tähendab vastutuse võtmist oma järgmise sammu eest.

See on väga oluline vahe.

Sa ei pea vastutama selle eest, mida keegi sulle tegi. Kuid sa saad vastutada selle eest, kas kannad seda lugu endaga aastaid edasi või hakkad sellest midagi uut looma.

See on sisemise alkeemia algus.

Alkeemiku laboratoorium on sinu teadvus

Valust kullani

Alkeemia sügavam tähendus ei ole lihtsalt ühe aine muutmine teiseks. Esoteerilises sümboolikas tähistab alkeemia inimese enda ümberkujunemist.

Meie „plii“ võib olla solvumine.

Meie „tuli“ on teadlikkus.

Meie „anum“ on keha ja meel.

Meie „kuld“ on küpsem teadvus.

Kui keegi on meid kritiseerinud, võime jääda aastateks tema hinnangu vangiks. Võime proovida tõestada, et ta eksis. Võime ehitada terve identiteedi selle ümber, mida tema meist arvas.

Alkeemik teeb midagi muud.

Ta võtab kogemuse ja küsib: „Milline jõud on siin peidus?“

Võib-olla õpetas kriitika paremini oma väärtust tundma.

Võib-olla õpetas tagasilükkamine ennast austama.

Võib-olla õpetas läbikukkumine kannatlikkust.

Võib-olla sundis kaotus avastama tugevuse, mida me endas varem ei näinud.

See ei muuda minevikku.

See muudab selle tähendust.

Ära anna oma lugu teise inimese kätte

Üks võimsamaid vaimseid harjutusi on märgata, milliseid lauseid me enda kohta kordame.

„Ma olen selline, sest mu vanemad olid sellised.“

„Ma ei saa edasi liikuda, sest mu endine partner tegi mulle haiget.“

„Ma ei ole edukas, sest mulle ei antud võimalust.“

Need laused võivad sisaldada tõtt, kuid kui need muutuvad meie identiteediks, muutuvad nad piiranguteks.

Proovi nende asemele teistsugust keelt:

„See mõjutas mind, kuid ma saan valida, kuidas ma edasi liigun.“

„See kogemus kujundas mind, kuid ei pea määrama kogu mu tulevikku.“

„Mul ei olnud kontrolli kõige üle, mis juhtus, kuid mul on mõju sellele, mida ma nüüd loon.“

Keel on nähtamatu maagia.

Sõnad kujundavad tähendust, tähendus kujundab tähelepanu ja tähelepanu suunab meie energiat.

Initiatsioon: kohtumine omaenda jõuga

Teiste süüdistamisest sisemise tarkuseni

Iga tõeline initiatsioon sisaldab hetke, mil vana identiteet hakkab murenema.

Üks selline identiteet on ohvri identiteet.

Ohvriks olemine võib mõnikord anda kummalise turvatunde. Kui kõik sõltub teistest, ei pea me ise midagi muutma. Saatus otsustab. Teised otsustavad. Minevik otsustab.

Kuid selle turvatunde hind on kõrge: meie loov jõud jääb kasutamata.

Initiatsioon kutsub meid tagasi enda keskmesse.

See ei küsi: „Kes on süüdi?“

See küsib: „Kes ma otsustan nüüd olla?“

See küsimus võib muuta kogu elu suunda.

Väike vaikusepraktika

Kui tunned, et oled kellegi peale pahane või süüdistad kedagi oma ebaõnnes, ära püüa tunnet kohe kõrvaldada.

Istu vaikuses.

Hinga aeglaselt.

Tunnista: „Ma olen vihane. Ma olen pettunud. Ma tunnen, et minult võeti midagi.“

Seejärel küsi:

„Millise osa oma väest olen ma selle inimese kätte andnud?“

Võib-olla oled andnud talle õiguse määrata oma eneseväärtust.

Võib-olla oled andnud talle õiguse otsustada, kas sa oled õnnelik.

Võib-olla ootad endiselt, et ta midagi parandaks, enne kui sina saad rahu leida.

Seejärel ütle endale:

„Ma tunnistan seda kogemust. Ma ei pea seda eitama. Kuid ma kutsun oma tähelepanu ja oma väe tagasi.“

Hinga sügavalt.

Lase kehal lõdvestuda.

See on lihtne, kuid väga sügav rituaal.

Igapäevane praktika sisemise väe taastamiseks

Kolm küsimust õhtuks

Igal õhtul võta viis minutit ja kirjuta üles kolm vastust.

„Kus ma täna andsin kellelegi teisele võimu oma enesetunde üle?“

„Millises olukorras valisin ma teadlikult oma reaktsiooni?“

„Mida saan homme teha, et olla rohkem oma elu loo looja?“

Ära kasuta neid küsimusi enese kritiseerimiseks.

Kasuta neid vaatlemiseks.

Teadlikkus on juba muutuse algus.

Muuda süüdistus üleskutseks

Järgmine kord, kui tabad end mõttelt „tema pärast“, tee paus.

Muuda lause.

„Tema pärast olen ma õnnetu“ võib muutuda: „See olukord vallandas minus õnnetuse ja ma saan uurida, mida ma praegu vajan.“

„Tema rikkus mu võimaluse“ võib muutuda: „See võimalus kadus ja nüüd saan otsida uut võimalust.“

„Tema ei lase mul edasi liikuda“ võib muutuda: „Ma pean uurima, millist sammu saan teha ka ilma tema nõusolekuta.“

See ei ole lihtsalt positiivne mõtlemine.

See on sisemise autorluse taastamine.

Suur alkeemiline saladus

Me ei kontrolli kõike, kuid me saame midagi muuta

Üks vaimse küpsuse märke on võime taluda elu kontrollimatut osa.

Me ei saa kontrollida kõiki inimesi.

Me ei saa kontrollida minevikku.

Me ei saa kontrollida kõiki juhuseid.

Me ei saa garanteerida, et kõik meie soovid täituvad.

Kuid saame valida oma tähelepanu.

Saame valida oma harjumusi.

Saame valida, millist tähendust kanname.

Saame valida, millise energiaga astume järgmisse päeva.

Ja sageli muutub just siin elu.

Kui me lõpetame võitlemise selle vastu, mida enam muuta ei saa, vabaneb energia selle jaoks, mida saame muuta.

See energia võib olla väga meeldiv.

See võib tunduda nagu kergendus.

Nagu vaikne avarus.

Nagu esimene sügav hingetõmme pärast pikka sisemist võitlust.

Tagasi keskmesse

Kõige sügavam müstiline õpetus ei ütle, et sina kontrollid kogu universumit.

Ta ütleb midagi palju praktilisemat ja ilusamat:

Sa ei pea olema kõige peremees, et olla oma sisemise maailma hoidja.

Teised inimesed võivad olla sinu loos õpetajad, kaaslased, vastased või katalüsaatorid. Nad võivad avada uksi ja sulgeda teisi. Nad võivad sind toetada või sulle haiget teha.

Kuid nad ei pea olema sinu sisemise elu lõplikud autorid.

Kui annad kogu au teistele, annad neile ka oma jõu.

Kui annad kogu süü teistele, annad neile samuti oma jõu.

Vabadus algab kolmandast kohast.

Sa ütled:

„See oli minu lugu. See mõjutas mind. Ma ei eita seda. Kuid nüüd võtan tagasi oma tähelepanu, oma tähenduse, oma valikud ja oma järgmise sammu.“

See on alkeemia.

See on initiatsioon.

See on meeldivuse energia kõige sügavam vorm: mitte elu kontrollimine, vaid sisemise vastupanu pehmenemine.

Ja kui sinu vägi tuleb tagasi sinu enda keskmesse, ei pea sa enam ootama, et keegi teine muutuks, enne kui sina saad hakata muutuma.

Siis muutub elu taas laboratooriumiks.

Minevikust saab tarkus.

Valust saab sügavus.

Eksimusest saab õpetus.

Teistest inimestest saavad peeglid.

Ja sina muutud tasapisi alkeemikuks, kes oskab iga kogemuse kaudu kasvatada rohkem teadlikkust, rahu ja valgust.

Please read similar posts at https://drlalk.eu

Soovi alkeemia: kuidas elu kutsub sind

 

Soovi alkeemia: kuidas elu kutsub sind

Mõnikord sünnib meis soov, mida me ei oska seletada. See võib olla igatsus uue eluviisi, sügavama armastuse, loomingulise töö, rahuliku kodu, külluse või sisemise vabaduse järele. Alguses tundub see lihtsalt mõttena. Siis hakkab see mõte korduma. Midagi meie sees justkui sosistab: „See on võimalik.“

Vaimses maailmavaates ei pea sellist soovi käsitlema puudujäägina. Soov võib olla kutse. See võib olla nähtamatu tuleviku seeme, mis on langenud meie teadvuse mulda.

Kui miski selles maailmas äratab meis tõelise igatsuse, siis vähemalt üks oluline võimalus on juba meie tajus olemas. Me ei pruugi veel teada, kuidas see meie ellu jõuab, kuid oleme seda suutnud ette kujutada, tunnetada ja ära tunda.

See ongi esimene alkeemiline hetk: võimalikkus muutub nähtavaks.

Ära küsi kohe, kuidas

Meie mõistus tahab kiiresti teada, kuidas soov täitub. Kui vastust ei tule, tekib kahtlus. Me hakkame soovitud tulemust kontrollima, mõõtma ja taga ajama.

Müstiline tee algab sageli teisest kohast.

Selle asemel et küsida: „Kuidas ma selle kohe saan?“, küsi: „Millist inimest kutsub see soov minus esile?“

See küsimus muudab kogu energia.

Kui soovid rahulikumat elu, hakkad märkama, millised harjumused loovad sinu ümber liigset müra. Kui igatsed loomingulist vabadust, hakkad tajuma, millised hirmud hoiavad sinu loovust tagasi. Kui soovid küllust, hakkad märkama oma uskumusi raha, väärtuse ja vastuvõtmise kohta.

Soov ei näita ainult sihtpunkti.

Ta näitab ka teed.

Meeldiv energia kui sisemine kompass

Kergus ei tähenda pealiskaudsust

Me oleme harjunud arvama, et kõik väärtuslik peab olema raske. Seetõttu võib vaimne tee tunduda täis pingutust, loobumist ja eneseületamist.

Kuid on olemas teinegi jõud: meeldivus.

Meeldiv energia ei tähenda laiskust ega tegelikkuse eitamist. See on sisemine seisund, milles keha, meel ja süda ei võitle pidevalt eluga.

Mõtle korraks millelegi, mida sügavalt soovid. Ära sunni kujutlust. Lihtsalt lase sellel võimalusel enda ees avaneda.

Mida tunned?

Võib-olla tekib avarus rinnus. Võib-olla muutub hingamine sügavamaks. Võib-olla ilmub vaikne rõõm.

Seda tunnet tasub õppida märkama.

See ei ole tõend, et kõik juhtub täpselt sinu ettekujutuse järgi. Küll aga võib see olla märk sellest, et sinu sisemine maailm liigub kooskõla poole.

Pingutuse ja pühendumise erinevus

Pingutus ütleb: „Ma pean selle saama.“

Pühendumus ütleb: „Ma olen valmis selle nimel kasvama.“

Esimene tekitab sageli survet. Teine loob ruumi.

Pühendumine ei tähenda soovist loobumist. Vastupidi. See tähendab, et sa austad oma soovi piisavalt, et mitte muuta seda paaniliseks kinnisideeks.

Sa teed oma osa.

Sa õpid.

Sa tegutsed.

Sa korrigeerid kurssi.

Ja samal ajal lubad elul näidata teid, mida sa praegu veel ei näe.

Esoteeriline vaade soovile

Soov kui teadvuse seeme

Paljudes esoteerilistes õpetustes käsitletakse nähtavat maailma ja nähtamatut maailma ühe terviku erinevate tasanditena.

Mõte on peenem kui tegu. Kavatsus on peenem kui vorm. Enne kui midagi muutub nähtavaks, peab see mingil viisil olema võimalik teadvuse tasandil.

Seetõttu võib soovi vaadelda seemnena.

Seeme ei ole veel puu.

Kuid puu võimalikkus on seemnes juba olemas.

Samamoodi ei ole sinu nägemus veel sinu elu, kuid selle nägemuse kaudu võib sinus sündida uus suund.

Alkeemik ei sunni seemet kasvama. Ta loob tingimused.

Ta valmistab pinnase.

Ta annab soojust.

Ta eemaldab takistusi.

Ta ootab.

Sama põhimõte kehtib sisemise loomise kohta.

Alkeemiline tuli

Iga tõeline muutus vajab tuld.

Sisemises alkeemias võib selleks tuleks olla tähelepanu.

Millele sa järjekindlalt tähelepanu pöörad, seda õpid paremini märkama. Millele annad tähenduse, see hakkab sinu maailmapildis kasvama.

Seetõttu tasub jälgida, millist lugu sa oma soovist räägid.

„Mul ei ole seda.“

„See on liiga raske.“

„Teistel on alati lihtsam.“

„Ma pole selleks piisavalt hea.“

Need mõtted võivad muuta soovi puuduse sümboliks.

Proovi teistsugust sisemist keelt:

„See võimalus on mulle oluline.“

„Ma olen valmis õppima.“

„Ma ei pea täna teadma kogu teed.“

„Ma saan teha järgmise õige sammu.“

See ei ole naiivne positiivne mõtlemine. See on teadvuse puhastamine liigsetest piirangutest.

Praktiline rituaal igapäevaseks eluks

Hommikune vaikusehetk

Igal hommikul enne telefoni, uudiste ja teiste inimeste ootuste juurde asumist istu mõni minut vaikuses.

Sulge silmad ja too meelde üks soov, mis tundub sulle tõeliselt oluline.

Ära visualiseeri seda jõuga. Ära nõua endalt emotsiooni.

Lihtsalt küsi:

„Mida see soov minus äratada tahab?“

Seejärel kuula.

Võib tulla mõte. Võib tulla mälestus. Võib tulla väga lihtne praktiline idee.

Pane see kirja.

Päeva jooksul tee üks väike tegevus, mis on selle teadmisega kooskõlas.

Kui soovid kirjutada, kirjuta üks lehekülg.

Kui soovid õppida, õpi kakskümmend minutit.

Kui soovid uut tööd, täiusta üht oskust või loo üks kontakt.

Kui soovid rohkem rahu, jäta üks tarbetu tegevus tegemata.

Nii muutub müstika praktiliseks.

Õhtune alkeemiline vaatlus

Õhtul küsi endalt kolm küsimust.

„Kus ma täna tundsin avarust?“

„Kus ma sulgesin end hirmust?“

„Milline väike samm viis mind soovitud elu suunas?“

Ära hinda ennast.

Vaatle.

Alkeemik ei vihka materjali, millega ta töötab. Ta uurib seda.

Ka sina ei pea ennast oma puuduste pärast ründama. Sa saad neid tundma õppida.

Kui soov ei täitu kohe

Viivitus ei ole alati eitav vastus

Mõnikord arvame, et kui soov ei realiseeru kiiresti, tähendab see, et elu ütleb „ei“.

Kuid viivitus võib tähendada paljusid asju.

Võib-olla vajab olukord aega.

Võib-olla peab sinus arenema mõni oskus.

Võib-olla muutub sinu algne soov täpsemaks.

Võib-olla avastad tee, mida sa varem ei osanud ette kujutada.

Ja mõnikord selgub, et see, mida sa tahtsid, oli sümbol millelegi sügavamale.

Sa ei soovinud tegelikult ainult rohkem raha. Võib-olla soovisid turvatunnet.

Sa ei soovinud ainult tunnustust. Võib-olla igatsesid nähtud olemist.

Sa ei soovinud ainult uut suhet. Võib-olla otsisid sügavat ühendust.

Kui mõistad soovi sügavamat tähendust, muutub selle energia vabamaks.

Vabastamine ei ole loobumine

Müstiline traditsioon õpetab üht väga õrna kunsti: osata soovida ja samal ajal vabastada tulemuse kontroll.

See ei tähenda, et peaksid oma unistusest loobuma.

See tähendab, et sa ei anna oma sisemist rahu ühelegi välisele tulemusele.

Sa võid soovida.

Sa võid tegutseda.

Sa võid palvetada.

Sa võid visualiseerida.

Ja samal ajal öelda:

„Ma olen valmis vastu võtma selle vormi, milles minu kõrgeim areng seda mulle toob.“

Selles lauses on suur vabadus.

Suur sisemine ümberkujundamine

Soov muudab soovijat

Kõige sügavam ime ei pruugi olla see, et saad lõpuks selle, mida soovisid.

Võib-olla on ime hoopis see, kelleks sa muutud teel sinna.

Soov õpetab kannatlikkust.

Takistused õpetavad loovust.

Ebaõnnestumised õpetavad alandlikkust.

Võimalused õpetavad vastutust.

Edu õpetab vastuvõtmist.

Ja meeldivus õpetab, et elu ei pea olema pidev võitlus selleks, et olla sügav.

See on sisemise alkeemia tuum.

Me ei muuda ainult väliseid sündmusi. Me muudame ainet, millest meie elu koosneb: oma tähelepanu, uskumusi, emotsioone, harjumusi ja valikuid.

Ava uks, mitte ära murra seda

Kui järgmine kord sünnib sinus sügav soov, ära lükka seda kohe kõrvale.

Ära küsi ainult, kas see on realistlik.

Küsi ka, mida see sinus äratab.

Võib-olla ei ole soov käsk.

Võib-olla on ta kutse.

Võib-olla ei ole ta puuduse tõend.

Võib-olla on ta võimalikkuse märk.

Ja võib-olla ei pea sa täna teadma kogu teed.

Piisab ühest sammust.

Ühest ausast mõttest.

Ühest meeldivast hingetõmbest.

Ühest teadlikust teost.

Sest alkeemiline muutus algab sageli väga vaikselt.

Kõigepealt sünnib kujutlus.

Siis sünnib tunne.

Seejärel kavatsus.

Siis tegu.

Ja lõpuks hakkab nähtamatu leidma nähtavat kuju.

Sinu ülesanne ei ole sundida elu avanema.

Sinu ülesanne on saada inimeseks, kes suudab selle avanemist märgata, sellele vastata ja selle kingituse teadlikult vastu võtta.

Please read similar posts at https://drlal.pt