Võimalused On Alati Olemas Meie Jaoks Võib-olla pole võimalustest kunagi puudust olnud On hetki, mil tundub, et elu on jõudnud kitsasse koridori. Kõik teed paistavad tuttavad, kõik vastused ette teada ja kõik järgmised sammud justkui ette määratud. Sellistel päevadel on lihtne uskuda, et võimalused on otsa saanud. Mina olen seda märganud. Mitte ainult enda elus, vaid ka vestlustes inimestega, kes otsivad rahu, kindlust, tervist, armastust või lihtsalt tunnet, et elu liigub jälle edasi. Väga sageli ei ütle nad tegelikult: „Mul pole võimalusi.” Nad ütlevad hoopis: „Ma ei näe enam, mida teha.” See pani mind uudishimulikuks. Need kaks lauset kõlavad sarnaselt, kuid nad ei tähenda sama asja. Võib-olla pole võimalused kunagi kadunud. Võib-olla on lihtsalt meie pilk muutunud kitsamaks. Piirang, mida me sageli endaga kaasas kanname On üks piirang, mis ei paista välja nagu müür. See ilmub mõttena. „Minuga juhtub alati nii.” „Ma olen lihtsalt selline inimene.” „Minu jaoks on juba hilja.” M...
Andestus avab valguse sisemise läve Nähtamatu side, mis hoiab minevikku elus On sidemeid, mida ei näe silmadega, kuid mille mõju võib tunda igas päevas. Need ei ole valmistatud köiest ega metallist, vaid mälestustest, emotsioonidest ja korduvatest mõttemustritest. Solvumine võib jääda meie sisemisse arhitektuuri kauaks pärast seda, kui sündmus ise on möödunud. Ta ei ela ainult mälus, vaid ka viisis, kuidas kohtume oleviku hetkega. Andestamist võib vaadelda kui teadlikku kutset vabastada see nähtamatu side. See ei tähenda juhtunu eitamist ega valu vähendamist. Pigem tähendab see otsust mitte anda minevikule rohkem energiat, kui ta vajab meie oleviku kujundamiseks. Kui tähelepanu lakkab pidevalt vana haava juurde naasmast, hakkab sisemine ruum tasapisi muutuma. Sinna tekib rohkem vaikust, rohkem kohalolu ja rohkem valgust. Just selles ruumis võib sündida uus suhe iseendaga. Võib-olla ei muuda andestus kõigepealt teist inimest. Võib-olla muudab ta kõigepealt seda ruumi, kus elab mei...