Süda teab teed tagasi tervikusse Sa ei ole katki, vaid ülekoormatud Sa elad ajastul, kus inimene võib ühe minutiga tellida toitu, vaadata maailma uudiseid ja tunda end samal ajal täiesti üksikuna. See ei ole juhuslik eksitus süsteemis. See on süsteemi loomulik kõrvalmõju. Kaasaegne kultuur on muutnud tähelepanu kõige kallimaks valuutaks. Kõik võistleb sinu närvisüsteemi pärast — telefon, reklaamid, lõputud arvamused, isegi inimesed, kes ise ei tea, kes nad tegelikult on. Ja keset seda mürataset püüab sinu sisemine maailm sosistada midagi väga lihtsat: “Aeglustu. Sa oled ikka veel siin.” Aga sind on õpetatud uskuma, et väärtus tähendab kiirust. Kui sa oled pidevalt hõivatud, oled justkui tähtis. Kui sa vastad kiiresti, toodad palju ja näid väsinud välja, siis tundub, et sa “elad õigesti”. Huvitav süsteem. Inimene põletab end läbi, et tõestada, et ta on piisav. Ja ometi ei avane suurim saladus kunagi läbi müra. See avaneb läbi südame. Mitte läbi sentimentaalse draama. Mitte läbi in...
Udulaane Tähtede Saladuslik Laul Öös I peatükk — Poiss, kes kuulis sammalt hingamas Eestimaa põhjarannikul, kus meri rääkis kividega ja männimetsad seisid nagu vanad mõtlejad uduste rabade ääres, asus tilluke küla nimega Hõbehallika. Seal elas poiss nimega Aron, kellel oli iseäralik anne — ta kuulis sammalt hingamas. See ei olnud päris hingamine, vähemalt mitte selline, nagu inimesed hingavad. Sammal sosistas. Mõnikord rääkis ta vihmast, mis polnud veel saabunud. Mõnikord jutustas ta vanadest puudest, kelle juured mäletasid muistseid sõdu. Ja vahel rääkis ta tähtedest, mis olevat öösiti järvedesse kukkunud. Aroni vanaema Leida arvas, et selline oskus pole kuigi praktiline. — Sammal ei küta ahju ega paranda saapaid, — ütles ta sageli, segades pliidil odrakruubiputru. Aga Aron teadis, et samblal oli midagi tähtsat öelda. Ühel hilissügisesel õhtul, kui rabade kohal roomas hall udu ning tuul kolistas aknaluuke nagu rahutu külaline, sosistas sammal talle: — Maailma kord kõigub...