Enne sündi: sinu müstiline alguse saladus

 

Enne sündi: sinu müstiline alguse saladus

Hetk, mil sina algasid

On küsimusi, millele teadus võib anda ühe vastuse, filosoofia teise ja müstika kolmanda. Üks selline küsimus on erakordselt lihtne: kui seemnerakk ja munarakk ühinesid ning tekkis esimene mikroskoopiline rakk, kas see olid sina? Kas sina olid juba seal?

Enne nime, enne isiksust, enne esimest hingetõmmet ja esimest teadlikku mõtet oli olemas üks imeväike elav algus. Sa olid väiksem kui nööpnõelapea, peaaegu nähtamatu. Ometi hakkas sellest hetkest kujunema keha, millega sa täna maailma koged.

Bioloogia kirjeldab viljastumist kui protsessi, milles ühinevad kaks sugurakku ja tekib uus organismi arengutee. Kuid müstiline meel peatub hetkeks selle teadmise kõrval ja küsib: milline sügav korrastus võimaldab ühel tillukesel rakul areneda inimeseks?

See küsimus ei pea teadusega võistlema. Vastupidi, see võib muuta teadusliku fakti veel imelisemaks.

Enne seda, kui sa ütlesid „mina“

Kes oli see, kes veel ei teadnud oma nime?

Täna ütled sa loomulikult „mina“. Mina mõtlen. Mina tunnen. Mina tahan. Mina mäletan. Kuid sinu praegune enesetunne ei olnud olemas sellisel kujul sinu elu kõige varasemal hetkel.

Ometi oli olemas sinu keha algus.

See loob sügava müstilise mõtiskluse. Mis teeb meist meie? Kas meie identiteet on ainult mälu, isiksus ja keha? Või on meis ka sügavam potentsiaal, mis hakkab alles järk-järgult ennast väljendama?

Esoteerilised traditsioonid on sajandeid vaadelnud seemet kui võimsat sümbolit. Seeme ei näe välja nagu puu, kuid puu võimalikkus on selles olemas. Samamoodi ei näinud sinu esimene rakk välja nagu inimene, kuid sinu bioloogiline areng oli juba alanud.

See on nagu nähtamatu plaan, mis hakkab aeglaselt nähtavaks muutuma.

Praktika: puuduta oma alguse saladust

Istu täna mõneks minutiks vaikselt. Aseta käsi südamele ja hinga aeglaselt. Seejärel meenuta, et sinu praegune keha sai alguse millestki nii väikesest, et seda ei saanud palja silmaga näha.

Ära püüa midagi erilist kogeda. Lihtsalt lase sellel faktil endasse vajuda.

Võid endalt küsida: „Kui palju minu praegusest elust oli peidus selles esimeses võimaluses?“

Seejärel küsi veel sügavamalt: „Mis minus on praegu alles jäänud sellest algsest elujõust?“

Meeldivuse energia ja elu algne vool

Suured muutused algavad sageli vaikselt

Me arvame vahel, et vaimne areng peab olema raske, valuline või erakordne. Kuid elu ise õpetab meile midagi muud. Sinu areng algas vaikselt. Üks rakk jagunes kaheks, seejärel neljaks, seejärel veel edasi.

Selles võib näha alkeemilist printsiipi: väikesest sünnib suur, lihtsast keerukas, nähtamatust nähtav.

Sama seadus töötab meie sisemaailmas.

Üks rahulik mõte võib muuta terve päeva. Üks lahke sõna võib muuta teise inimese meeleolu. Üks teadlik hingetõmme võib katkestada automaatse reaktsiooni. Üks meeldiv hetk võib tuletada meelde, et elu ei ole ainult probleemide lahendamine.

Meeldivus ei tähenda pinnapealset naudingut. See võib olla peen energia, mis õpetab kehale ja meelele, kuidas lõdvestuda, vastu võtta ja kohal olla.

Igapäevane meeldivuse praktika

Vali iga päev üks lihtne meeldiv kogemus ja koge seda täielikult. See võib olla hommikune valgus, soe tee, vaikne muusika, looduses viibimine või lihtsalt rahulik hingamine.

Ära tee samal ajal midagi muud.

Tunne temperatuuri. Kuula helisid. Märka keha. Lase endal olla hetkes.

Nii õpid taastama ühendust elu peene kvaliteediga. Sa ei pea kogu aeg midagi saavutama. Mõnikord on kõige vaimsem tegevus lihtsalt märgata, et oled elus.

Initsiatsioon: esimese rakuni tagasi

Vana mina ja uus teadlikkus

Paljudes iidsetes traditsioonides tähendas initsiatsioon üleminekut ühest olemise seisundist teise. Inimene pidi sümboolselt jätma maha vana identiteedi, et avastada sügavam iseenda olemus.

Sinu sünnieelse alguse üle mõtisklemine võib olla tänapäevane sisemine initsiatsioon.

Sa ei ole sündinud oma ameti, pangakonto, ühiskondliku staatuse ega probleemidega. Need on hiljem tekkinud kihid.

Enne neid oli elu.

See mõte võib vabastada.

Kui oled liiga tugevalt samastunud oma rollidega, peatu hetkeks ja küsi: „Kes ma olen siis, kui ma ei pea kellelegi midagi tõestama?“

Vastus ei pruugi tulla sõnadena.

Võib tulla vaikus.

Võib tulla kergus.

Võib tulla ootamatu rahu.

Lävi, millest üle astuda

Initsiatsioon ei pea olema dramaatiline rituaal. See võib olla otsus hakata elama teadlikumalt.

Täna võid otsustada, et sa ei reageeri automaatselt kõigele, mis sinuga juhtub. Enne vastamist hingad. Enne otsustamist kuulad. Enne enda kritiseerimist vaatad end kaastundega.

See on väga praktiline vaimne tee.

Esoteeriline teadmine: nähtav ja nähtamatu

Elu saladus on alati kahe maailma piiril

Esoteeriline mõtlemine on sageli keskendunud sellele, mis jääb nähtava ja nähtamatu vahele.

Me näeme keha, kuid ei näe otseselt kõiki protsesse, mis seda elus hoiavad. Me kuuleme sõnu, kuid ei näe mõtteid, millest need sündisid. Me näeme inimest, kuid ei saa palja silmaga näha tema kogu sisemist maailma.

Sinu algus on selle piiri võimas sümbol.

Ühest hetkest alates hakkas nähtamatu potentsiaal muutuma nähtavaks vormiks.

Ka sinu mõtted töötavad samamoodi. Idee on alguses nähtamatu. Seejärel saab sellest sõna. Sõnast võib saada tegevus. Tegevusest võib saada harjumus. Harjumusest võib kujuneda elu.

Seetõttu on sisemine töö nii oluline.

Valva seda, mida sa endasse külvad

Kui esimene elu algus oli nagu seeme, siis mõtle oma mõtetele ja tunnetele kui seemnetele, mida külvad iga päev.

Milliseid mõtteid sa kordad?

Millist energiat sa toidad?

Milliseid lugusid enda kohta sa usud?

See ei tähenda, et peaksid negatiivseid mõtteid vägisi välja suruma. Pigem õpi neid märkama ja vali teadlikult, millistele mõtetele annad rohkem tähelepanu.

Nii muutub meel sinu sisemiseks aiaks.

Alkeemia: muuta kogemus kullaks

Sinu elu on pidev transformatsioon

Alkeemia sügavam sümboolika ei seisne ainult kujuteldava kulla valmistamises. See räägib transformatsioonist: kuidas üks vorm muutub teiseks.

Inimese elus võib hirm muutuda teadlikkuseks. Valu võib muutuda sügavuseks. Segadus võib muutuda otsinguks. Teadmatus võib muutuda tarkuseks.

See ei tähenda, et kannatus oleks iseenesest hea. Alkeemia tähendab pigem seda, et me ei pea laskma kogemustel jääda töötlemata.

Me võime nendega teadlikult töötada.

Väike alkeemiline rituaal

Kui koged tugevat emotsiooni, ära reageeri kohe. Peatu kolmeks hingetõmbeks.

Tunne, mida keha teeb.

Seejärel küsi: „Millist energiat ma praegu kogen?“

Ära anna sellele hinnangut.

Kui tegemist on vihaga, võib selle sügavam sõnum olla vajadus piiri järele. Kui tegemist on kurbusega, võib see vajada aega ja hoolitsust. Kui tegemist on ärevusega, võib keha vajada turvatunnet.

Kui õpid energiat kuulama, selle asemel et sellele automaatselt alluda, algab sisemine alkeemia.

Tagasipöördumine alguse vaikusesse

Meditatsioon esimese võimaluse üle

Leia õhtul kümme minutit vaikseks istumiseks. Sulge silmad ja lase hingamisel rahuneda.

Kujutle kõigepealt oma praegust elu. Seejärel kujutle end lapsepõlves. Seejärel mine mõttes veel kaugemale, kuni jõuad kujutluseni sellest, et sinu isiklik lugu ei olnud veel alanud.

Ära proovi näha konkreetseid pilte.

Lihtsalt tunne võimalikkust.

Mõtle sellele, et enne sinu nime oli elu. Enne sinu lugusid oli potentsiaal. Enne sinu teadlikku „mina“-tunnet oli midagi, millest sinu praegune keha hakkas kujunema.

Jää mõneks hetkeks sellesse vaikusesse.

Lõpuks hinga sügavalt ja ütle endale: „Ma olen siin.“

Need kolm sõna võivad olla kogu praktika tuum.

Kas see esimene rakk olid sina?

Vastus võib jääda saladuseks

Bioloogilisest vaatenurgast tähistab viljastumine uue organismi arengutee algust. Filosoofiliselt on küsimus isikliku identiteedi kohta keerulisem. Müstiliselt muutub küsimus veel sügavamaks: mida me üldse mõtleme sõnaga „sina“?

Võib-olla ei ole kõige tähtsam anda sellele küsimusele lõplikku vastust.

Võib-olla on tähtsam lasta küsimusel avada sinus uus ruum.

Sest kui mõtled, et kunagi olid sa peaaegu nähtamatu elav algus ja täna oled teadlik olend, kes suudab armastada, mõelda, luua, õppida ja küsida oma olemasolu tähenduse kohta, siis muutub elu ise millekski pühalikuks.

Elu kui suur initsiatsioon

Sinu lugu ei alanud siis, kui said nime. See ei alanud siis, kui õppisid rääkima. See ei alanud siis, kui said oma esimese unistuse.

Sinu lugu ulatub tagasi hetkeni, mil elu hakkas sinu kehas ennast väljendama.

Ja võib-olla on see üks kõige ilusamaid müstilisi õpetusi: sa ei pea oma väärtust välja teenima. Sa oled juba osa elu suurest saladusest.

Iga päev saad selle saladusega teadlikumalt kohtuda.

Hinga aeglasemalt.

Märka meeldivust.

Kuula oma keha.

Vaata oma mõtteid.

Muuda rasked kogemused teadlikkuseks.

Toida seda, mis on sinus valgusküllane, rahulik ja loov.

Ära põgene maailma eest, et leida müstikat. Õpi nägema müstikat selles, et oled üldse siin.

Kunagi oli sinu olemasolu vaid võimalikkus.

Siis sai võimalikkusest üks rakk.

Ühest rakust sai keha.

Kehas sündis teadvus.

Ja nüüd vaatab elu iseenda saladusele sinu silmade kaudu.

Võib-olla ongi see kõige sügavam alkeemia: mitte muuta ennast kellekski teiseks, vaid avastada üha teadlikumalt see ime, mis on kogu aeg olnud sinu sees.

Please  find similar posts at https://lalkarun.com

Tagasi enda väe juurde: sisemise alkeemia tee

 

Tagasi enda väe juurde: sisemise alkeemia tee

Meie elus on hetki, mil on lihtne vaadata endast väljapoole ja öelda: „Tema tõttu ma ebaõnnestusin.“ Või vastupidi: „Tema aitas mul õnnestuda.“ Me omistame oma õnne, edu, kannatused ja kaotused teistele inimestele, olukordadele või saatusele.

Ent niipea, kui anname oma jõu täielikult kellelegi teisele, anname talle ka võtme oma sisemise maailma juurde.

See ei tähenda, et teised inimesed ei mõjutaks meid. Loomulikult mõjutavad. Meie suhted, ühiskond, võimalused, juhused ja teiste inimeste valikud kuuluvad elu suurde mustrisse. Kuid nende mõju ja meie sisemine võim ei ole üks ja sama asi.

Müstiline tee algab hetkel, mil inimene küsib: „Milline osa sellest loost kuulub mulle?“

See küsimus ei süüdista.

See vabastab.

Väe tagasi kutsumine

Kui usume, et keegi teine vastutab meie õnne eest, ootame temalt muutust. Kui usume, et keegi teine põhjustab meie õnnetuse, ootame temalt vabandust või teistsugust käitumist.

Mõlemal juhul jääb meie sisemine rahu teise inimese kätesse.

Esoteeriline õpetus vaatleb seda kui väe loovutamist. Meie tähelepanu on energia. See, millele me pidevalt oma tähelepanu anname, saab osa meie sisemisest jõust.

Kui kordame päevast päeva: „Tema rikkus mu elu“, seome oma energia selle inimesega.

Kui kordame: „Ilma temata poleks ma kunagi hakkama saanud“, seome samuti oma väe temaga.

Tervem vaade ütleb: „See inimene mängis minu loos olulist rolli, kuid mina vastutan selle eest, mida ma sellest kogemusest loon.“

See on suur erinevus.

Meeldivuse energia kui vabaduse algus

Vägi ei pea olema pingeline

Sageli kujutame sisemist jõudu ette millegi väga tugeva ja võitluslikuna. Peame end kokku võtma, võitlema, tõestama ja kontrollima.

Kuid tõeline sisemine vägi võib olla hoopis meeldiv.

Mõtle hetkele, mil tundsid end täielikult kohalolevana. Sa ei pidanud kellelegi midagi tõestama. Sa ei võidelnud minevikuga ega püüdnud tulevikku sundida. Sa lihtsalt olid.

Sellises seisundis tekib pehme selgus.

Meeldivus ei tähenda, et kõik elus oleks meeldiv. See tähendab, et meie sisemine suhe eluga muutub vähem vastupanuliseks.

Me võime öelda:

„See juhtus.“

„See mõjutas mind.“

„See oli valus.“

„Ja nüüd otsustan mina, mida ma sellega teen.“

Selles viimases lauses hakkab vägi tagasi voolama.

Süü asemel teadlikkus

Teiste süüdistamisest loobumine ei tähenda, et peaksime ebaõiglust eitama. Mõnikord teevad inimesed päriselt haiget. Mõnikord käitutakse meiega ebaausalt. Mõnikord on olukorrad tõesti rasked.

Teadlikkus ei tähenda vastutuse võtmist teiste tegude eest.

See tähendab vastutuse võtmist oma järgmise sammu eest.

See on väga oluline vahe.

Sa ei pea vastutama selle eest, mida keegi sulle tegi. Kuid sa saad vastutada selle eest, kas kannad seda lugu endaga aastaid edasi või hakkad sellest midagi uut looma.

See on sisemise alkeemia algus.

Alkeemiku laboratoorium on sinu teadvus

Valust kullani

Alkeemia sügavam tähendus ei ole lihtsalt ühe aine muutmine teiseks. Esoteerilises sümboolikas tähistab alkeemia inimese enda ümberkujunemist.

Meie „plii“ võib olla solvumine.

Meie „tuli“ on teadlikkus.

Meie „anum“ on keha ja meel.

Meie „kuld“ on küpsem teadvus.

Kui keegi on meid kritiseerinud, võime jääda aastateks tema hinnangu vangiks. Võime proovida tõestada, et ta eksis. Võime ehitada terve identiteedi selle ümber, mida tema meist arvas.

Alkeemik teeb midagi muud.

Ta võtab kogemuse ja küsib: „Milline jõud on siin peidus?“

Võib-olla õpetas kriitika paremini oma väärtust tundma.

Võib-olla õpetas tagasilükkamine ennast austama.

Võib-olla õpetas läbikukkumine kannatlikkust.

Võib-olla sundis kaotus avastama tugevuse, mida me endas varem ei näinud.

See ei muuda minevikku.

See muudab selle tähendust.

Ära anna oma lugu teise inimese kätte

Üks võimsamaid vaimseid harjutusi on märgata, milliseid lauseid me enda kohta kordame.

„Ma olen selline, sest mu vanemad olid sellised.“

„Ma ei saa edasi liikuda, sest mu endine partner tegi mulle haiget.“

„Ma ei ole edukas, sest mulle ei antud võimalust.“

Need laused võivad sisaldada tõtt, kuid kui need muutuvad meie identiteediks, muutuvad nad piiranguteks.

Proovi nende asemele teistsugust keelt:

„See mõjutas mind, kuid ma saan valida, kuidas ma edasi liigun.“

„See kogemus kujundas mind, kuid ei pea määrama kogu mu tulevikku.“

„Mul ei olnud kontrolli kõige üle, mis juhtus, kuid mul on mõju sellele, mida ma nüüd loon.“

Keel on nähtamatu maagia.

Sõnad kujundavad tähendust, tähendus kujundab tähelepanu ja tähelepanu suunab meie energiat.

Initiatsioon: kohtumine omaenda jõuga

Teiste süüdistamisest sisemise tarkuseni

Iga tõeline initiatsioon sisaldab hetke, mil vana identiteet hakkab murenema.

Üks selline identiteet on ohvri identiteet.

Ohvriks olemine võib mõnikord anda kummalise turvatunde. Kui kõik sõltub teistest, ei pea me ise midagi muutma. Saatus otsustab. Teised otsustavad. Minevik otsustab.

Kuid selle turvatunde hind on kõrge: meie loov jõud jääb kasutamata.

Initiatsioon kutsub meid tagasi enda keskmesse.

See ei küsi: „Kes on süüdi?“

See küsib: „Kes ma otsustan nüüd olla?“

See küsimus võib muuta kogu elu suunda.

Väike vaikusepraktika

Kui tunned, et oled kellegi peale pahane või süüdistad kedagi oma ebaõnnes, ära püüa tunnet kohe kõrvaldada.

Istu vaikuses.

Hinga aeglaselt.

Tunnista: „Ma olen vihane. Ma olen pettunud. Ma tunnen, et minult võeti midagi.“

Seejärel küsi:

„Millise osa oma väest olen ma selle inimese kätte andnud?“

Võib-olla oled andnud talle õiguse määrata oma eneseväärtust.

Võib-olla oled andnud talle õiguse otsustada, kas sa oled õnnelik.

Võib-olla ootad endiselt, et ta midagi parandaks, enne kui sina saad rahu leida.

Seejärel ütle endale:

„Ma tunnistan seda kogemust. Ma ei pea seda eitama. Kuid ma kutsun oma tähelepanu ja oma väe tagasi.“

Hinga sügavalt.

Lase kehal lõdvestuda.

See on lihtne, kuid väga sügav rituaal.

Igapäevane praktika sisemise väe taastamiseks

Kolm küsimust õhtuks

Igal õhtul võta viis minutit ja kirjuta üles kolm vastust.

„Kus ma täna andsin kellelegi teisele võimu oma enesetunde üle?“

„Millises olukorras valisin ma teadlikult oma reaktsiooni?“

„Mida saan homme teha, et olla rohkem oma elu loo looja?“

Ära kasuta neid küsimusi enese kritiseerimiseks.

Kasuta neid vaatlemiseks.

Teadlikkus on juba muutuse algus.

Muuda süüdistus üleskutseks

Järgmine kord, kui tabad end mõttelt „tema pärast“, tee paus.

Muuda lause.

„Tema pärast olen ma õnnetu“ võib muutuda: „See olukord vallandas minus õnnetuse ja ma saan uurida, mida ma praegu vajan.“

„Tema rikkus mu võimaluse“ võib muutuda: „See võimalus kadus ja nüüd saan otsida uut võimalust.“

„Tema ei lase mul edasi liikuda“ võib muutuda: „Ma pean uurima, millist sammu saan teha ka ilma tema nõusolekuta.“

See ei ole lihtsalt positiivne mõtlemine.

See on sisemise autorluse taastamine.

Suur alkeemiline saladus

Me ei kontrolli kõike, kuid me saame midagi muuta

Üks vaimse küpsuse märke on võime taluda elu kontrollimatut osa.

Me ei saa kontrollida kõiki inimesi.

Me ei saa kontrollida minevikku.

Me ei saa kontrollida kõiki juhuseid.

Me ei saa garanteerida, et kõik meie soovid täituvad.

Kuid saame valida oma tähelepanu.

Saame valida oma harjumusi.

Saame valida, millist tähendust kanname.

Saame valida, millise energiaga astume järgmisse päeva.

Ja sageli muutub just siin elu.

Kui me lõpetame võitlemise selle vastu, mida enam muuta ei saa, vabaneb energia selle jaoks, mida saame muuta.

See energia võib olla väga meeldiv.

See võib tunduda nagu kergendus.

Nagu vaikne avarus.

Nagu esimene sügav hingetõmme pärast pikka sisemist võitlust.

Tagasi keskmesse

Kõige sügavam müstiline õpetus ei ütle, et sina kontrollid kogu universumit.

Ta ütleb midagi palju praktilisemat ja ilusamat:

Sa ei pea olema kõige peremees, et olla oma sisemise maailma hoidja.

Teised inimesed võivad olla sinu loos õpetajad, kaaslased, vastased või katalüsaatorid. Nad võivad avada uksi ja sulgeda teisi. Nad võivad sind toetada või sulle haiget teha.

Kuid nad ei pea olema sinu sisemise elu lõplikud autorid.

Kui annad kogu au teistele, annad neile ka oma jõu.

Kui annad kogu süü teistele, annad neile samuti oma jõu.

Vabadus algab kolmandast kohast.

Sa ütled:

„See oli minu lugu. See mõjutas mind. Ma ei eita seda. Kuid nüüd võtan tagasi oma tähelepanu, oma tähenduse, oma valikud ja oma järgmise sammu.“

See on alkeemia.

See on initiatsioon.

See on meeldivuse energia kõige sügavam vorm: mitte elu kontrollimine, vaid sisemise vastupanu pehmenemine.

Ja kui sinu vägi tuleb tagasi sinu enda keskmesse, ei pea sa enam ootama, et keegi teine muutuks, enne kui sina saad hakata muutuma.

Siis muutub elu taas laboratooriumiks.

Minevikust saab tarkus.

Valust saab sügavus.

Eksimusest saab õpetus.

Teistest inimestest saavad peeglid.

Ja sina muutud tasapisi alkeemikuks, kes oskab iga kogemuse kaudu kasvatada rohkem teadlikkust, rahu ja valgust.

Please read similar posts at https://drlalk.eu

Soovi alkeemia: kuidas elu kutsub sind

 

Soovi alkeemia: kuidas elu kutsub sind

Mõnikord sünnib meis soov, mida me ei oska seletada. See võib olla igatsus uue eluviisi, sügavama armastuse, loomingulise töö, rahuliku kodu, külluse või sisemise vabaduse järele. Alguses tundub see lihtsalt mõttena. Siis hakkab see mõte korduma. Midagi meie sees justkui sosistab: „See on võimalik.“

Vaimses maailmavaates ei pea sellist soovi käsitlema puudujäägina. Soov võib olla kutse. See võib olla nähtamatu tuleviku seeme, mis on langenud meie teadvuse mulda.

Kui miski selles maailmas äratab meis tõelise igatsuse, siis vähemalt üks oluline võimalus on juba meie tajus olemas. Me ei pruugi veel teada, kuidas see meie ellu jõuab, kuid oleme seda suutnud ette kujutada, tunnetada ja ära tunda.

See ongi esimene alkeemiline hetk: võimalikkus muutub nähtavaks.

Ära küsi kohe, kuidas

Meie mõistus tahab kiiresti teada, kuidas soov täitub. Kui vastust ei tule, tekib kahtlus. Me hakkame soovitud tulemust kontrollima, mõõtma ja taga ajama.

Müstiline tee algab sageli teisest kohast.

Selle asemel et küsida: „Kuidas ma selle kohe saan?“, küsi: „Millist inimest kutsub see soov minus esile?“

See küsimus muudab kogu energia.

Kui soovid rahulikumat elu, hakkad märkama, millised harjumused loovad sinu ümber liigset müra. Kui igatsed loomingulist vabadust, hakkad tajuma, millised hirmud hoiavad sinu loovust tagasi. Kui soovid küllust, hakkad märkama oma uskumusi raha, väärtuse ja vastuvõtmise kohta.

Soov ei näita ainult sihtpunkti.

Ta näitab ka teed.

Meeldiv energia kui sisemine kompass

Kergus ei tähenda pealiskaudsust

Me oleme harjunud arvama, et kõik väärtuslik peab olema raske. Seetõttu võib vaimne tee tunduda täis pingutust, loobumist ja eneseületamist.

Kuid on olemas teinegi jõud: meeldivus.

Meeldiv energia ei tähenda laiskust ega tegelikkuse eitamist. See on sisemine seisund, milles keha, meel ja süda ei võitle pidevalt eluga.

Mõtle korraks millelegi, mida sügavalt soovid. Ära sunni kujutlust. Lihtsalt lase sellel võimalusel enda ees avaneda.

Mida tunned?

Võib-olla tekib avarus rinnus. Võib-olla muutub hingamine sügavamaks. Võib-olla ilmub vaikne rõõm.

Seda tunnet tasub õppida märkama.

See ei ole tõend, et kõik juhtub täpselt sinu ettekujutuse järgi. Küll aga võib see olla märk sellest, et sinu sisemine maailm liigub kooskõla poole.

Pingutuse ja pühendumise erinevus

Pingutus ütleb: „Ma pean selle saama.“

Pühendumus ütleb: „Ma olen valmis selle nimel kasvama.“

Esimene tekitab sageli survet. Teine loob ruumi.

Pühendumine ei tähenda soovist loobumist. Vastupidi. See tähendab, et sa austad oma soovi piisavalt, et mitte muuta seda paaniliseks kinnisideeks.

Sa teed oma osa.

Sa õpid.

Sa tegutsed.

Sa korrigeerid kurssi.

Ja samal ajal lubad elul näidata teid, mida sa praegu veel ei näe.

Esoteeriline vaade soovile

Soov kui teadvuse seeme

Paljudes esoteerilistes õpetustes käsitletakse nähtavat maailma ja nähtamatut maailma ühe terviku erinevate tasanditena.

Mõte on peenem kui tegu. Kavatsus on peenem kui vorm. Enne kui midagi muutub nähtavaks, peab see mingil viisil olema võimalik teadvuse tasandil.

Seetõttu võib soovi vaadelda seemnena.

Seeme ei ole veel puu.

Kuid puu võimalikkus on seemnes juba olemas.

Samamoodi ei ole sinu nägemus veel sinu elu, kuid selle nägemuse kaudu võib sinus sündida uus suund.

Alkeemik ei sunni seemet kasvama. Ta loob tingimused.

Ta valmistab pinnase.

Ta annab soojust.

Ta eemaldab takistusi.

Ta ootab.

Sama põhimõte kehtib sisemise loomise kohta.

Alkeemiline tuli

Iga tõeline muutus vajab tuld.

Sisemises alkeemias võib selleks tuleks olla tähelepanu.

Millele sa järjekindlalt tähelepanu pöörad, seda õpid paremini märkama. Millele annad tähenduse, see hakkab sinu maailmapildis kasvama.

Seetõttu tasub jälgida, millist lugu sa oma soovist räägid.

„Mul ei ole seda.“

„See on liiga raske.“

„Teistel on alati lihtsam.“

„Ma pole selleks piisavalt hea.“

Need mõtted võivad muuta soovi puuduse sümboliks.

Proovi teistsugust sisemist keelt:

„See võimalus on mulle oluline.“

„Ma olen valmis õppima.“

„Ma ei pea täna teadma kogu teed.“

„Ma saan teha järgmise õige sammu.“

See ei ole naiivne positiivne mõtlemine. See on teadvuse puhastamine liigsetest piirangutest.

Praktiline rituaal igapäevaseks eluks

Hommikune vaikusehetk

Igal hommikul enne telefoni, uudiste ja teiste inimeste ootuste juurde asumist istu mõni minut vaikuses.

Sulge silmad ja too meelde üks soov, mis tundub sulle tõeliselt oluline.

Ära visualiseeri seda jõuga. Ära nõua endalt emotsiooni.

Lihtsalt küsi:

„Mida see soov minus äratada tahab?“

Seejärel kuula.

Võib tulla mõte. Võib tulla mälestus. Võib tulla väga lihtne praktiline idee.

Pane see kirja.

Päeva jooksul tee üks väike tegevus, mis on selle teadmisega kooskõlas.

Kui soovid kirjutada, kirjuta üks lehekülg.

Kui soovid õppida, õpi kakskümmend minutit.

Kui soovid uut tööd, täiusta üht oskust või loo üks kontakt.

Kui soovid rohkem rahu, jäta üks tarbetu tegevus tegemata.

Nii muutub müstika praktiliseks.

Õhtune alkeemiline vaatlus

Õhtul küsi endalt kolm küsimust.

„Kus ma täna tundsin avarust?“

„Kus ma sulgesin end hirmust?“

„Milline väike samm viis mind soovitud elu suunas?“

Ära hinda ennast.

Vaatle.

Alkeemik ei vihka materjali, millega ta töötab. Ta uurib seda.

Ka sina ei pea ennast oma puuduste pärast ründama. Sa saad neid tundma õppida.

Kui soov ei täitu kohe

Viivitus ei ole alati eitav vastus

Mõnikord arvame, et kui soov ei realiseeru kiiresti, tähendab see, et elu ütleb „ei“.

Kuid viivitus võib tähendada paljusid asju.

Võib-olla vajab olukord aega.

Võib-olla peab sinus arenema mõni oskus.

Võib-olla muutub sinu algne soov täpsemaks.

Võib-olla avastad tee, mida sa varem ei osanud ette kujutada.

Ja mõnikord selgub, et see, mida sa tahtsid, oli sümbol millelegi sügavamale.

Sa ei soovinud tegelikult ainult rohkem raha. Võib-olla soovisid turvatunnet.

Sa ei soovinud ainult tunnustust. Võib-olla igatsesid nähtud olemist.

Sa ei soovinud ainult uut suhet. Võib-olla otsisid sügavat ühendust.

Kui mõistad soovi sügavamat tähendust, muutub selle energia vabamaks.

Vabastamine ei ole loobumine

Müstiline traditsioon õpetab üht väga õrna kunsti: osata soovida ja samal ajal vabastada tulemuse kontroll.

See ei tähenda, et peaksid oma unistusest loobuma.

See tähendab, et sa ei anna oma sisemist rahu ühelegi välisele tulemusele.

Sa võid soovida.

Sa võid tegutseda.

Sa võid palvetada.

Sa võid visualiseerida.

Ja samal ajal öelda:

„Ma olen valmis vastu võtma selle vormi, milles minu kõrgeim areng seda mulle toob.“

Selles lauses on suur vabadus.

Suur sisemine ümberkujundamine

Soov muudab soovijat

Kõige sügavam ime ei pruugi olla see, et saad lõpuks selle, mida soovisid.

Võib-olla on ime hoopis see, kelleks sa muutud teel sinna.

Soov õpetab kannatlikkust.

Takistused õpetavad loovust.

Ebaõnnestumised õpetavad alandlikkust.

Võimalused õpetavad vastutust.

Edu õpetab vastuvõtmist.

Ja meeldivus õpetab, et elu ei pea olema pidev võitlus selleks, et olla sügav.

See on sisemise alkeemia tuum.

Me ei muuda ainult väliseid sündmusi. Me muudame ainet, millest meie elu koosneb: oma tähelepanu, uskumusi, emotsioone, harjumusi ja valikuid.

Ava uks, mitte ära murra seda

Kui järgmine kord sünnib sinus sügav soov, ära lükka seda kohe kõrvale.

Ära küsi ainult, kas see on realistlik.

Küsi ka, mida see sinus äratab.

Võib-olla ei ole soov käsk.

Võib-olla on ta kutse.

Võib-olla ei ole ta puuduse tõend.

Võib-olla on ta võimalikkuse märk.

Ja võib-olla ei pea sa täna teadma kogu teed.

Piisab ühest sammust.

Ühest ausast mõttest.

Ühest meeldivast hingetõmbest.

Ühest teadlikust teost.

Sest alkeemiline muutus algab sageli väga vaikselt.

Kõigepealt sünnib kujutlus.

Siis sünnib tunne.

Seejärel kavatsus.

Siis tegu.

Ja lõpuks hakkab nähtamatu leidma nähtavat kuju.

Sinu ülesanne ei ole sundida elu avanema.

Sinu ülesanne on saada inimeseks, kes suudab selle avanemist märgata, sellele vastata ja selle kingituse teadlikult vastu võtta.

Please read similar posts at https://drlal.pt

 

Usk äratab meis elava eluvoo

Usk kui nähtamatu jõud

Kui elu hakkab jälle seestpoolt voolama

Me kõik kogeme hetki, mil elu tundub raske, aeglane või ebakindel. Võime teha plaane, pingutada ja otsida vastuseid, kuid ometi jääb kusagile sisse tunne, et midagi on puudu. Sageli otsime lahendust väljastpoolt, teadmata, et sügavam muutus võib alata hoopis meie suhtest nähtamatuga.

Usk ei pea siin tähendama pimedat uskumist. Esoteerilises mõttes võib usk olla sisemine valmisolek usaldada elu isegi siis, kui kogu tee pole veel nähtav.

See on vaikne teadmine, et nähtav maailm pole kogu tegelikkus.

Meie ümber ja meie sees liigub pidevalt eluenergia. Mõnikord tunneme seda inspiratsioonina, mõnikord rahuna, mõnikord ootamatu rõõmuna. Mõnikord tuleb see lihtsalt peene tundena, et oleme õigel ajal õiges kohas.

Kui usk ärkab, hakkame seda voolu märkama.

Elu ei pruugi muutuda üleöö.

Aga meie võime seda vastu võtta võib muutuda.

Elav eluvoog meie sees

Energia, mis ei nõua sundimist

Mõtle jõele.

Jõgi ei pea end veenma voolama. Ta ei pea iga hetk küsima, kas tal on õigus edasi liikuda. Ta järgib oma loomulikku suunda, kohandudes kivide, kallaste ja maastikuga.

Ka meis on loomulik eluvoog.

Kui elame pidevas hirmus, kontrollis ja puudusetundes, võime selle voolu justkui kinni katta. Me hakkame sundima, suruma ja kiirustama.

Kui lubame endal sügavamalt hingata, aeglustada ja kuulata, võib tekkida teine kvaliteet.

Kergus.

Pehmus.

Meeldivus.

Kohalolu.

Meeldivuse energia ei tähenda, et kõik peab olema mugav. See tähendab võimet märgata elu meeldivat, elusat ja toetavat kvaliteeti ka keset ebakindlust.

Soe päikesekiir.

Rahulik hingetõmme.

Hea vestlus.

Vaikuse ilu.

Keha tunne pärast puhkust.

Need hetked võivad olla väikesed, kuid nad õpetavad meile midagi olulist: elu ei koosne ainult probleemidest, mida tuleb lahendada.

Elu on ka vool, mida võib kogeda.

Esoteeriline pilk usule

Nähtamatu ja nähtava vahel

Paljud vanad esoteerilised õpetused räägivad kahest maailmast: nähtavast ja nähtamatust. See ei pea tähendama kahte eraldiseisvat universumit. Pigem võib see viidata tegelikkuse sügavamatele kihtidele.

Me näeme sündmust.

Me ei näe alati selle mõju.

Me tunneme emotsiooni.

Me ei näe selle juuri.

Me kogeme mõtet.

Me ei näe kohe, milliseks tegevuseks see muutub.

Usk loob silla nähtava ja nähtamatu vahele.

See ei tähenda, et peaksime iga juhust pidama märgiks või iga kokkusattumust üleloomulikuks sõnumiks. Esoteeriline tarkus nõuab ka eristusvõimet.

Tõeline sisemine teadmine ei muuda meid tegelikkusest pimedaks.

See muudab meid tähelepanelikumaks.

Me hakkame kuulama vaikseid impulsse, kuid kontrollime neid ka oma mõistuse ja tegudega.

Nii muutub usk passiivsest ootamisest aktiivseks osalemiseks.

Initsiatsioon algab usaldusest

Ületada vana teadvuse lävi

Iga sügavam vaimne muutus sisaldab mingit läve.

Ühel pool on vana viis elada.

Teisel pool on uus viis näha.

Initsiatsioon ei pea alati toimuma templis ega pühas rituaalis. Mõnikord toimub see keset täiesti tavalist päeva.

Keegi ütleb midagi, mis meid haavab, ja me otsustame mitte reageerida vanast mustrist.

Me kardame tulevikku, kuid astume siiski ühe rahuliku sammu edasi.

Me ei tea, kuidas miski laheneb, kuid lõpetame pideva kontrollimise.

Me lubame endal vastu võtta abi.

Me lubame endal puhata.

Need hetked võivad olla sügavalt initsieerivad.

Me ületame nähtamatu piiri.

Hirm ütleb: „Oota, kuni kõik on kindel.“

Usk ütleb: „Astun edasi ka siis, kui näen ainult järgmist sammu.“

See on vaimse küpsemise hetk.

Alkeemia: muuta raskus kullaks

Iga kogemus võib saada transformatsiooni aineks

Alkeemia sügavaim sümboolika räägib muutumisest. Tavaline aine muutub millekski kõrgemaks. Sisemises alkeemias muutub inimene ise.

Hirm võib muutuda teadlikkuseks.

Valu võib muutuda kaastundeks.

Segadus võib muutuda selguseks.

Kaotus võib avada uue väärtustamise.

Ebamugavus võib õpetada kohalolu.

Seetõttu ei pea me oma raskusi alati kohe eemaldama. Mõnikord tuleb neid kõigepealt mõista.

Kui tunned hirmu, küsi:

„Mida see tunne mulle näitab?“

Kui tunned puudust, küsi:

„Mida ma juba oman, mida ma pole märganud?“

Kui tunned kadedust, küsi:

„Millise sügava soovi see minus paljastab?“

Kui tunned väsimust, küsi:

„Mida mu keha tegelikult vajab?“

Need küsimused muudavad suhte kogemusega.

Sa ei ole enam ainult see, kellele midagi juhtub.

Sa muutud teadlikuks alkeemikuks.

Praktiline usalduse rituaal

Seitse minutit eluvoo taastamiseks

Leia iga päev seitse minutit vaikust.

Istu mugavalt ja lase kehal lõdvestuda. Ära püüa mõtteid peatada. Lihtsalt märka neid.

Esimesel minutil jälgi hingamist.

Teisel tunneta keha.

Kolmandal märka üht meeldivat aistingut, ükskõik kui väikest.

Neljandal meenuta midagi, mille eest oled siiralt tänulik.

Viiendal küsi endalt:

„Kus ma täna püüan elu liiga tugevalt kontrollida?“

Kuuendal küsi:

„Mida võiksin täna usaldusega ühe sammu võrra edasi viia?“

Seitsmendal lihtsalt istu.

Ära otsi vastust.

Luba vaikusel vastata omal moel.

Seejärel vali üks konkreetne tegevus ja tee see ära.

Usk ilma tegudeta võib jääda pelgalt mõtteks.

Tegutsemine ilma usalduseta võib muutuda pingutuseks.

Nende ühendus loob voolu.

Meeldivuse jõud igapäevaelus

Õpi märkama seda, mis juba toetab

Meeldivus on vaimsel teel sageli alahinnatud.

Me arvame, et areng peab alati olema raske. Et sügavus peab tähendama kannatust. Et tõeline transformatsioon peab olema valus.

Kuid ka kergus võib õpetada.

Proovi täna aeglustada üht täiesti tavalist tegevust.

Tee hommikukohvi teadlikult.

Kõnni ilma telefoni vaatamata.

Võta duši all hetk, et tunda vee soojust.

Enne töö alustamist hinga kolm korda sügavalt.

Kui keegi räägib sinuga, kuula ilma ettevalmistatud vastuseta.

Need pole tühised tegevused.

Need on tähelepanu praktikad.

Meeldivus muutub siin sillaks keha ja teadvuse vahel.

Kui õpid märkama väikest head, ei tähenda see, et ignoreerid raskusi. Sa lihtsalt lõpetad elu vaatamise ainult puuduse kaudu.

Usk kui praktiline eluviis

Usaldus ei tähenda passiivsust

Mõnikord arvatakse, et uskumine tähendab lihtsalt ootamist.

Kuid sügavam usk võib olla väga praktiline.

Sa usaldad elu ja valmistud samal ajal.

Sa kuulad intuitsiooni ja kontrollid fakte.

Sa loodad paremat ja teed täna vajaliku sammu.

Sa usud võimalusse, kuid ei eita tegelikkust.

See tasakaal on oluline.

Tõeline müstika ei vii meid elust eemale.

See toob meid sügavamalt ellu.

Kui usk muutub küpseks, ei ütle see: „Kõik läheb alati nii, nagu mina tahan.“

See ütleb:

„Ma olen valmis kohtuma sellega, mis tuleb, ning muutma selle oma teekonna osaks.“

Elu kui püha partnerlus

Me ei pea kõike üksi looma

Üks sügavamaid muutusi toimub siis, kui lõpetame elu käsitlemise vastasena.

Me ei pea kõike sundima.

Me ei pea kõiki uksi ise avama.

Mõnikord tuleb meil lihtsalt märgata, milline uks on juba paokil.

See ei tähenda passiivsust.

See tähendab tundlikkust.

Võib-olla tuleb võimalus läbi vestluse.

Võib-olla ootamatu idee.

Võib-olla kohtumine, mis muudab suunda.

Võib-olla sisemine teadmine, et mingi vana tee on lõppenud.

Kui oleme kohal, võime märgata elu peenemaid liikumisi.

Nii muutub elu võitluse asemel partnerluseks.

Äratud eluvoog

Tagasi selle juurde, mis on alati elanud

Võib-olla pole usk midagi, mida peame endale kunstlikult sisendama.

Võib-olla on see miski, mida peame uuesti mäletama.

Mäletama, et me ei ole ainult oma hirmud.

Me ei ole ainult oma minevik.

Me ei ole ainult need probleemid, mida parasjagu lahendame.

Me oleme ka teadlikkus, mis neid kogemusi vaatleb.

Me oleme võime valida.

Me oleme võime muutuda.

Me oleme võime armastada, luua, vastu võtta ja uuesti alustada.

Kui see teadmine ärkab, hakkab elu meie sees jälle voolama.

Mitte tingimata suurejoonelise ime kaudu.

Võib-olla läbi ühe rahuliku hingetõmbe.

Ühe meeldiva hetke.

Ühe julge otsuse.

Ühe vaikse „jah“ elule.

Ja võib-olla ongi see tõeline müstiline saladus.

Elu pole kunagi lakanud voolamast.

Meie oleme lihtsalt mõnikord sulgenud ukse selle tajumise ees.

Usk avab ukse.

Kohalolu laseb meil sisse astuda.

Initsiatsioon õpetab meid läve ületama.

Alkeemia õpetab meile, mida teha kõigega, mida elu meile annab.

Ja meeldivuse energia tuletab meile meelde, et vaimne tee ei pea olema ainult pingutus.

See võib olla ka pehmus.

See võib olla ilu.

See võib olla rõõm.

See võib olla vaikne usaldus.

Täna küsi endalt:

„Millist eluvoogu olen ma valmis taas vastu võtma?“

Seejärel hinga.

Kuula.

Märka.

Ja astu üks väike samm.

Võib-olla ootab elu just selle sammu taga, mitte selleks, et sind muuta kellekski teiseks, vaid selleks, et äratada sinus see, mis on kogu aeg elus olnud.

Please read similar posts at https://drlal.ro

 

Tänulikkus avab meis peituva külluse

Küllus ei alga sellest, mida sa saad

Tänulikkuse vaikne värav

Me räägime küllusest sageli väliste märkide kaudu. Rohkem raha, parem töö, suurem kodu, rohkem võimalusi, vabam elu. Ometi on iidsetes müstilistes ja esoteerilistes õpetustes alati olnud sügavam arusaam: tõeline küllus ei alga sellest, mida inimene omab, vaid sellest, mida ta suudab märgata.

Tänulikkus muudab meie tähelepanu.

Kui keskendume pidevalt sellele, millest meil puudu on, muutub puudus meie sisemiseks maastikuks. Kui hakkame märkama seda, mis juba olemas on, avaneb teine teadvuse seisund.

See ei tähenda probleemide eitamist ega enda veenmist, et kõik on täiuslik. Tänulikkus on palju ausam. See ütleb: „Jah, siin on raskus. Ja samal ajal on siin ka elu.“

Just selles „samal ajal“ peitub müstiline võimalus.

Sest elu ei ole kunagi ainult see, mis on puudu.

Alati on ka midagi, mis voolab.

Tänulikkus kui energeetiline muutus

Meeldivus õpetab meid vastu võtma

Tänulikkusega kaasneb sageli väga peen meeldivuse energia. See võib olla soe tunne rinnus, rahunemine kõhus, kergus hingamises või lihtsalt vaikne tunne, et hetkel on kõik piisavalt.

Sellist seisundit ei pea kunstlikult tekitama.

Seda saab õppida märkama.

Kui istud hommikul akna ääres ja tunned valguse soojust, peatu hetkeks.

Kui jood vett, märka selle värskust.

Kui keegi räägib sinuga lahkelt, ära lükka headust kohe kõrvale.

Kui keha lubab sul hingata, liikuda ja kogeda, märka seda.

Need hetked võivad tunduda tähtsusetud, kuid vaimsel teel on just sellised hetked väärtuslikud. Nad õpetavad teadvusele, et elu ei ole ainult ülesanne, mida tuleb lahendada.

Elu on ka kogemus, mida võib vastu võtta.

Tänulikkus avab vastuvõtlikkuse.

Ja vastuvõtlikkus on üks külluse sügavamaid vorme.

Esoteeriline tarkus tähelepanu kohta

See, mida märkad, muutub nähtavamaks

Paljudes esoteerilistes traditsioonides käsitletakse tähelepanu jõuna. Inimene ei vaata maailma kunagi täiesti neutraalselt. Meie tähelepanu valib pidevalt, mida võimendada.

Kui otsime ohtu, leiame ohtu.

Kui otsime puudust, leiame puudust.

Kui otsime ilu, hakkame märkama ilu.

Kui otsime võimalust, muutuvad võimalused nähtavamaks.

Tänulikkus ei loo reaalsust maagilise käsuga. Pigem muudab see meie sisemist filtrit.

See on oluline erinevus.

Müstiline teadlikkus ei tähenda, et peame uskuma, et iga soov täitub lihtsalt sellepärast, et oleme tänulikud. See tähendab, et õpime nägema tegelikkust laiemalt.

Tänulikkus ei ütle: „Mul on kõik, mida tahan.“

Ta ütleb:

„Ma suudan märgata väärtust ka selles, mis on juba minu elus.“

Sellest seisundist võib sündida rahulikum otsustamine, loovus ja parem võime tegutseda.

Initsiatsioon tänulikkusse

Ületada vana puuduse lävi

Iga tõeline initsiatsioon tähendab mingi vana teadvuse piiri ületamist.

Puuduse teadvus küsib:

„Mida mul veel vaja on?“

Tänulikkuse teadvus küsib:

„Mida ma juba saan vastu võtta?“

Need on kaks täiesti erinevat sisemist liikumist.

Esimene suunab tähelepanu tulevikku.

Teine toob selle tagasi olevikku.

Initsiatsioon ei pea olema suur müstiline sündmus. Mõnikord toimub see väga vaikselt.

Sa saad aru, et oled aastaid oma elu võrrelnud teiste omaga.

Ja ühel päeval lõpetad.

Sa märkad, et oled pidevalt oodanud järgmist saavutust, et end hästi tunda.

Ja otsustad lubada endal rõõmu kogeda juba praegu.

Sa avastad, et oled harjunud headust vähendama, sest kardad, et see võetakse ära.

Ja hakkad head vastu võtma ilma ettevaatlikkuse maskita.

See on lävi.

Selle ületamine on vaimne praktika.

Alkeemia: muuta puudus kullaks

Tänulikkus ei põgene valu eest

Alkeemia sümboolikas on transformatsioon keskne. Toorest ja rasket ainet ei hüljata. Seda töödeldakse, puhastatakse ja muudetakse.

Sama võib juhtuda meie kogemustega.

Kui tunned kadedust, ära põgene selle eest. Küsi, mida see sinus tegelikult näitab.

Kui tunned puudust, küsi, mida see tunne sulle õpetab sinu vajaduste kohta.

Kui tunned hirmu, vaata, millist osa endast püüad kaitsta.

Kui koged kaotust, ära sunni end kohe tänulik olema. Anna kurbusele ruumi ja küsi hiljem: „Mida see kogemus on õpetanud mulle väärtuse kohta?“

See on sisemine alkeemia.

Me ei muuda valu teeseldud rõõmuks.

Me muudame selle teadlikkuseks.

Teadlikkus muutub tarkuseks.

Tarkus muutub valikuks.

Ja valik võib muuta elu.

Seitsme minuti tänulikkuse rituaal

Praktiline tee sisemise külluseni

Leia igal hommikul seitse minutit vaikust.

Esimesel minutil hinga aeglaselt. Ära muuda midagi. Lihtsalt märka hingamise loomulikku rütmi.

Teisel minutil tunne oma keha. Leia üks koht, mis tundub rahulik või meeldiv.

Kolmandal minutil nimeta kolm asja, mis on sinu elus juba olemas ja mille väärtust sa päriselt tunned.

Need võivad olla väga lihtsad: soe kodu, sõber, tervislik hetk, võimalus õppida, loov idee või lihtsalt tänane hommik.

Neljandal minutil ütle mõttes:

„Ma luban endal märgata seda, mis juba toetab minu elu.“

Viiendal minutil küsi:

„Mida saan täna ise juurde luua?“

Kuuendal minutil vali üks konkreetne tegevus.

Helista kellelegi.

Lõpeta üks oluline ülesanne.

Loo midagi.

Jaga oma aega.

Hoolitse keha eest.

Või anna endale teadlikult puhkust.

Seitsmendal minutil istu lihtsalt vaikuses.

Tänulikkus muutub siis mõttest praktikaks.

Õppida vastu võtma

Küllus vajab avatud anumat

Üks kummaline vastuolu on see, et paljud inimesed soovivad küllust, kuid neil on raske midagi vastu võtta.

Nad lükkavad komplimendi tagasi.

Nad vabandavad, kui saavad abi.

Nad tunnevad süüd puhkamisel.

Nad arvavad, et kõik hea tuleb välja teenida.

Selline sisemine hoiak võib muuta külluse vastuvõtmise raskeks.

Proovi lihtsat harjutust.

Kui keegi pakub sulle midagi head, ära vähenda selle väärtust. Ära ütle kohe: „Pole midagi“ või „Sa ei pidanud seda tegema.“

Lihtsalt vasta:

„Aitäh. Ma võtan selle vastu.“

Tunneta samal ajal oma keha.

Kas tekib pinge?

Kas tekib häbi?

Kas tekib soov kohe midagi vastu anda?

Lihtsalt märka.

See võib olla väga sügav töö.

Sa õpetad endale, et vastuvõtmine ei ole nõrkus.

Vastuvõtmine on elu üks loomulikest liikumistest.

Külluse energia ja materiaalne maailm

Raha võib olla teadlikkuse õpetaja

Vaimsus ei pea tähendama materiaalse maailma tagasilükkamist.

Raha, töö, kodu ja materiaalsed vahendid võivad kõik saada teadlikkuse praktikaks.

Küsi endalt, milline energia juhib sinu rahalisi otsuseid.

Kas hirm?

Kas võrdlemine?

Kas vajadus tõestada oma väärtust?

Või teadlikkus, vastutus ja usaldus?

Tänulikkus ei tähenda, et peaksid loobuma ambitsioonidest.

Sa võid soovida rohkem ja olla samal ajal tänulik selle eest, mis sul juba on.

Need kaks seisundit ei ole vastandid.

Tänulikkus võib isegi muuta soovi puhtamaks.

Sa ei püüa enam omada rohkem selleks, et tunda end väärtuslikuna.

Sa lood rohkem, sest sul on midagi anda.

See on suur sisemine nihe.

Tänulikkus kui suhte muutumine eluga

Võitlusest koostööni

Kui tänulikkus süveneb, võib muutuda ka meie suhe ebakindlusega.

Me ei pea enam teadma kõiki vastuseid enne, kui astume järgmise sammu.

Me võime valmistuda ja samal ajal usaldada.

Me võime olla ettevaatlikud ja samal ajal avatud.

Me võime tunnistada raskust ning samal ajal otsida võimalust.

Selline hoiak loob omamoodi sisemise voolu.

Elu ei tundu enam ainult jõuna, millega tuleb võidelda.

Ta muutub millekski, millega saab koostööd teha.

See on müstiline nihe.

Mitte sellepärast, et maailm oleks järsku täiuslik.

Vaid sellepärast, et meie positsioon maailmas on muutunud.

Küllus, mida ei saa mõõta

Kõige väärtuslikumad asjad ei mahu numbritesse

Mõtle hetkeks sellele, mida raha ei saa otseselt mõõta.

Rahulik uni.

Sügav sõprus.

Usaldus.

Loovus.

Sisemine vabadus.

Võime armastada.

Võime andestada.

Võime taas alustada.

Võime nautida vaikust.

Võime näha ilu seal, kus teised näevad ainult harjumust.

Need on külluse vormid.

Kui hakkame neid märkama, ei tähenda see, et loobume materiaalsest arengust. Me lihtsalt asetame selle õigesse konteksti.

Väline küllus võib olla kasulik.

Sisemine küllus annab sellele tähenduse.

Ava värav enda sees

Tänulikkus kui igapäevane alkeemiline kunst

Võib-olla pole küllus midagi, mis peab ühel päeval sinu ellu saabuma.

Võib-olla on see osaliselt võime ära tunda elu väärtust enne, kui kõik soovid on täitunud.

Tänulikkus õpetab seda.

Ta ei nõua, et sa nimetaksid raskust heaks.

Ta ei käsi sul eitada valu.

Ta ei palu sul loobuda unistustest.

Ta lihtsalt avab su silmad sellele, mis on juba kohal.

Ja selles märkamisvõimes toimub midagi alkeemilist.

Tavaline hetk muutub pühaks.

Väike rõõm muutub energiaks.

Teadlikkus muutub jõuks.

Kogemus muutub tarkuseks.

Ja tänane elu muutub materjaliks, millest saab kujundada homse elu.

Täna peatu korraks.

Hinga.

Vaata enda ümber.

Leia kolm asja, mille olemasolu sa päriselt väärtustad.

Tunne neid, mitte ainult ära nimeta.

Luba meeldivusel kehasse tulla.

Seejärel küsi endalt:

„Mida olen valmis täna vastu võtma ja mida olen valmis ise maailma juurde looma?“

Võib-olla ei juhtu kohe midagi suurejoonelist.

Võib-olla juhtub midagi palju vaiksemat.

Sinu sisemine ruum muutub avaramaks.

Ja kui sisemine ruum avardub, hakkad nägema, et elu on kogu aeg pakkunud rohkem, kui puuduse pilk suutis märgata.

Võib-olla ongi see tänulikkuse sügavaim müsteerium.

Ta ei loo alati uut maailma.

Ta õpetab meid nägema seda maailma, mis on juba siin.

Ja kui nägemine muutub, muutub ka meie suhe energiaga, võimalustega, armastusega ja küllusega.

Nii avaneb uks.

Mitte kusagil kaugel.

Mitte tulevikus.

Vaid sinu enda sees.

Please read similar posts at https://drlal.cz