Miks hing igatseb ilu ja vaikuse valgust Sissejuhatus On hetki, mil ilu ei tundu olevat lihtsalt miski, mida me näeme. Pigem tundub, nagu märkaks ilu meid. Hommikune valgus, mis libiseb üle aknalaua, tuule vaikne puudutus metsas, vihma rütm katuse kohal või kellegi pilk, milles on sõnadeta kohalolu – need hetked puudutavad midagi sügavamat kui mõistus. Miks igatseb hing ilu? Sellele küsimusele ei ole üht kindlat vastust. Kuid võib vaadata ilu kui sümboolset keelt, mille kaudu teadvus meenutab endale oma loomulikku tasakaalu. See ei ole väide üleloomuliku kohta ega katse seletada maailma lõplikult. Pigem on see kutse mõtiskleda: võib-olla ei tõmba ilu meid enda poole mitte seepärast, et see oleks haruldane, vaid seepärast, et see äratab meis äratundmise. Sellest vaatenurgast muutub ilu läveks. Mitte väravaks teise maailma, vaid ukseks sügavama kohalolu juurde selles maailmas, kus me juba elame. Ilu kui kohalolu resonants Igapäevaelus samastatakse ilu sageli täiuslikkusega. Reklaam...
Mina olen Dr. Lal Karun Müstilise teadvuse arhitekt | Blogija | Elujuhendaja | Rahvusvaheliselt tunnustatud meditatsiooni ekspert | Inimteadvuse uurija | Keskkonnaaktivist | Autor | Luuletaja | Ettevõtja