Dr.Lal Karun

  Täielikult elada või poolikult kulgeda? Üks lihtne, kuid terav küsimus Kas sa tahad olla inimene täiskohaga või osalise koormusega? See ei ole filosoofiline trikk-küsimus. See on väga praktiline. Mõtle oma päevale. Sa teed asju õigesti, oled usaldusväärne, võib-olla isegi efektiivne. Aga kui tihti oled sa päriselt kohal? Mitte lihtsalt tegemas, vaid kogemas? Eestis hinnatakse vaikust, iseseisvust ja sisemist ruumi. See on suur tugevus. Aga vahel muutub see vaikus ka distantsiks—iseendast, teistest, hetkest. Osalise koormusega elamine tähendab: elu toimub, aga sina oled sellest natuke eemal. Vaikne efektiivsus, vaikne väsimus Kaasaegne elu soosib efektiivsust. Planeerimine, töö, kohustused—kõik on paigas. Aga kas oled märganud, et isegi hästi korraldatud päev võib jätta tühja tunde? See ei tule sellest, et midagi on puudu väljast. See tuleb sellest, et kohalolu on puudu seest. Väike katse Täna, kui jood kohvi või teed, tee ainult seda. Ära vaata telefoni. Ära mõtle järgmisele üles...

  Tõde värvide taga: rahu igas hetkes Sündmused värvivad, sina oled lõuend Iga sündmus sinu elus jätab jälje. Mõni toob rõõmu, mõni kurbust. Mõni ajab vihale, mõni paneb kadedust tundma. Ja vahel tuleb hirm, nagu ootamatu sügistorm Läänemere ääres. Aga kas oled märganud – need on nagu värvid, mis maalivad sinu teadlikkust. Täna on kõik sinine, homme punane, ülehomme hall. Ja sa arvad, et see värv ongi reaalsus. Tegelikult ei ole. Sündmus on vaid värv. Sina oled lõuend. Kui sa samastud iga värviga, siis elu muutub väsitavaks. Aga kui sa meenutad, et oled midagi enamat kui need värvid, siis tekib rahu. Ära usu iga emotsiooni Eestis ollakse pigem vaoshoitud. Emotsioone ei näidata alati välja. Aga sees võivad need olla väga tugevad. Mõnikord usume, et kui tunneme kurbust, siis elu ongi kurb. Kui tunneme hirmu, siis maailm ongi ohtlik. Aga see ei ole tõde – see on vaid hetkeline värv. See on nagu ilm. Kui sajab vihma, ei tähenda see, et päike on kadunud. Ta on lihtsalt pilve taga. Samam...

  Süda rahus, elu õitsengus ja kergus sees Kuidas ema tunne kujundab elu alguse Kujuta ette, et elu algab nagu vaikne laul, mida sa ei kuule, aga mida su keha mäletab. See laul algab juba enne sinu esimest hingetõmmet. Kui ema tundis end turvaliselt, hoituna ja armastatuna, siis see tunne ei jäänud ainult tema südamesse – see voolas läbi tema keha ja jõudis ka sinuni. See ei ole midagi müstilist ja samas on see täiesti müstiline. Keha keemia, hormoonid, energia – kõik need loovad silla ema ja lapse vahel. Kui ema naeris, rahunes, tundis tänulikkust, siis see muutus sinu jaoks nagu soe tekk külmal talveõhtul. Kui aga ema koges stressi, hirmu või ebakindlust, siis kandus ka see edasi, nagu tuul, mis vahel ukse vahelt sisse puhub. Aga siin tuleb esimene hea uudis: see, kust me tuleme, ei pea määrama seda, kuhu me läheme. Eesti rahu ja sisemine vaikus Eestlane on oma loomult vaikne vaatleja. Metsad, rabad ja meri on õpetanud sind kuulama vaikust. Ja selles vaikuses on peidus suur jõud....

Kui usud, maailm liigub sinuga kaasa Kust tegelik muutus alguse saab Kujuta ette vaikset hommikut. Võib-olla oled Tallinnas, aknast paistab hall taevas, või kuskil väiksemas linnas, kus kõik on rahulik ja tuttav. Sa jood kohvi ja mõtled: “Ma tahaks midagi saavutada… aga kas see on üldse võimalik?” See küsimus ei ole nõrkus. See on algus. Aga nüüd kuula tähelepanelikult: hetk, mil sa hakkad tõeliselt uskuma, et sa saad hakkama, on hetk, mil sinu mõistus hakkab sinu heaks tööle. Mitte vastu, vaid sinu kasuks. See ei ole luule. See on praktiline mehhanism. Sinu mõistus ei vaidle – ta täidab Sinu mõistus on nagu väga tubli assistent. Ta ei vaidle sinuga. Ta ei ütle: “Kas sa oled kindel?” Ta lihtsalt võtab su mõtte ja teeb sellest tööülesande. Kui sa ütled: “See on liiga raske” — ta vastab: “Selge, otsime tõendeid, et see on raske.” Kui sa ütled: “Ma leian viisi” — ta vastab: “Selge, hakkame võimalusi otsima.” Ja järsku juhtub midagi kummalist – sa hakkad märkama ideid, inimesi ja olukordi,...

  Kõik algab mõttest sinu sees alati Mõte kui vaikne algus kõigele Võtame ühe lihtsa, aga sügava tõe. Kõik algab mõttest. Mitte raha. Mitte töö. Mitte võimalused. Kõigepealt on mõte. Enne kui maja ehitatakse, on see kellegi peas. Enne kui töökoht tekib, on see idee kujul olemas. Enne kui sinu päev kujuneb heaks või keeruliseks… on sinu sees mingi ootuse varjund. Ja nüüd kõige huvitavam osa: Sa mõtled kogu aeg. Isegi siis, kui arvad, et ei mõtle. Eesti vaikus ja sisemine maailm Eestis on midagi erilist. Vaikus. Ruum. Võimalus olla omaette. Mõni nimetab seda reserveerituseks. Aga tegelikult on see suur eelis. Sest seal, kus on vaikus, on ruumi märgata oma mõtteid. Aga siin on väike konks. Vaikus ei tähenda alati teadlikkust. Sa võid istuda metsas, kuulata tuult… ja samal ajal mõelda: “Kas sellest piisab?” “Mis saab edasi?” “Kas ma teen õigesti?” Seega küsimus ei ole ainult keskkonnas. Küsimus on: milliseid mõtteid sa kannad? Mõte ei ole süütu Paljud inimesed arvavad, et mõte on lihts...

  Tõde vabastab: lihtne tee külluseni Kas sa tõesti tead, mis on tõde? Kallis sõber, alustame ühe lihtsa, aga veidi ebamugava küsimusega: kas sa tead tõde… või kordad lihtsalt seda, mida oled harjunud uskuma? Hommikul ärgates võib sinu mõistus kohe alustada: “Täna tuleb raske päev.” “Midagi ei muutu.” “Pean jälle pingutama.” Ja sina usud seda, nagu oleks see vaieldamatu fakt. Aga mis siis, kui see pole tõde… vaid lihtsalt vana harjumuslik mõte? Tõde ei ole alati see, mida sa oled aastaid endale rääkinud. Tõde on see, mis sind vabastab, mitte see, mis sind piirab. Tõde ei karju, ta sosistab Eestis hinnatakse vaikust. Mets, meri, rahu. Aga sama kehtib ka sinu sisemaailma kohta. Tõde ei tule lärmakalt. Ta ei hüüa: “Kuula mind!” Ta on vaikne, lihtne ja sageli nii lähedal, et sa isegi ei märka teda. Näiteks: Tõde on, et sul on rohkem võimalusi, kui sa arvad. Tõde on, et sa ei ole oma mineviku vang. Tõde on, et sinu mõtted kujundavad sinu kogemuse. Aga mõistus… oh, see on nagu talvine tu...