Võimalused On Alati Olemas Meie Jaoks
Võib-olla pole võimalustest kunagi puudust olnud
On hetki, mil tundub, et elu on jõudnud kitsasse koridori. Kõik teed paistavad tuttavad, kõik vastused ette teada ja kõik järgmised sammud justkui ette määratud. Sellistel päevadel on lihtne uskuda, et võimalused on otsa saanud.
Mina olen seda märganud.
Mitte ainult enda elus, vaid ka vestlustes inimestega, kes otsivad rahu, kindlust, tervist, armastust või lihtsalt tunnet, et elu liigub jälle edasi. Väga sageli ei ütle nad tegelikult: „Mul pole võimalusi.” Nad ütlevad hoopis: „Ma ei näe enam, mida teha.”
See pani mind uudishimulikuks.
Need kaks lauset kõlavad sarnaselt, kuid nad ei tähenda sama asja.
Võib-olla pole võimalused kunagi kadunud. Võib-olla on lihtsalt meie pilk muutunud kitsamaks.
Piirang, mida me sageli endaga kaasas kanname
On üks piirang, mis ei paista välja nagu müür.
See ilmub mõttena.
„Minuga juhtub alati nii.”
„Ma olen lihtsalt selline inimene.”
„Minu jaoks on juba hilja.”
Mõtted võivad kõlada väga veenvalt, eriti siis, kui neid on kaua korratud. Tasapisi ei tundu need enam arvamustena. Need hakkavad tunduma tõena.
Ma olen märganud, et väsinud meel ei otsi enam uusi võimalusi. Ta otsib kinnitust sellele, mida ta juba usub.
Ja kui me otsime ainult kinnitust, siis leiamegi seda.
See ei tähenda, et maailm oleks muutunud väiksemaks.
See tähendab, et meie tähelepanu on muutunud valivamaks.
Sügavam tõde selle piirangu all
Mis siis, kui inimese suurim tugevus ei ole alati rohkem pingutada?
Mis siis, kui vahel on olulisem hakata rohkem märkama?
Loodus tuletab seda iga päev meelde.
Puu ei sunni end kasvama.
Jõgi ei vaidle kividega.
Päike ei küsi, kas tal on luba tõusta.
Nad lihtsalt järgivad oma loomust.
Võib-olla on ka inimeses midagi sellist, mis ei vaja pidevat parandamist, vaid hoopis märkamist.
Rahu.
Loovus.
Kaastunne.
Julgus.
Armastus.
Need ei pruugi olla kadunud. Need võivad lihtsalt olla mattunud kiirustamise, hirmu või pideva enesekriitika alla.
Ma ei tea.
Aga mida rohkem ma inimesi kuulan, seda enam tundub mulle, et paljud otsivad väljast seda, mis on juba vaikselt nende sees olemas.
Väike harjutus, millega võib alustada juba täna
Täna ei pea sa midagi suurt muutma.
Piisab ühest küsimusest.
„Mida ma pole veel märganud?”
Mitte: „Mis mul viga on?”
Mitte: „Miks see minuga juhtub?”
Vaid lihtsalt:
„Mida ma pole veel märganud?”
Küsi seda hommikukohvi juues.
Küsi seda jalutades.
Küsi seda siis, kui seisad järjekorras või pesed nõusid.
Ära kiirusta vastusega.
Lase küsimusel end saata.
Ma olen märganud, et kõige olulisemad vastused ei ilmu tavaliselt siis, kui me neid taga ajame. Need ilmuvad siis, kui me loome neile ruumi.
Rahu ei pruugi oodata tulevikus
Paljud meist usuvad, et rahu saabub siis, kui kõik probleemid on lahendatud.
Kui raha on rohkem.
Kui tervis on parem.
Kui suhted on lihtsamad.
Võib-olla.
Aga ma olen märganud midagi muud.
Rahu tuleb mõnikord juba enne lahendusi.
See sünnib hetkel, mil lõpetame võitlemise selle vastu, mis praegu on.
Mitte sellepärast, et loobume.
Vaid sellepärast, et näeme lõpuks selgemini.
Sellest rahust sünnivad sageli targemad otsused.
Enesekindlus ei tähenda kahtluste puudumist
Sageli arvame, et enesekindlad inimesed ei kahtle kunagi.
Mina ei usu seda enam.
Ma olen märganud, et enesekindlus kasvab hoopis sellest, et inimene õpib liikuma ka siis, kui tal pole kõiki vastuseid.
Võib-olla ei tähenda julgus kindlust.
Võib-olla tähendab julgus valmisolekut teha järgmine aus samm.
See tundub mulle palju inimlikum.
Tervis algab ka sellest, kuidas me iseendaga räägime
Tervis ei ela ainult kehas.
Ta elab ka sõnades.
Kui räägime endaga pidevalt karmilt, kuuleb seda ka meie keha.
Kui anname endale iga päev mõista, et me pole piisavad, hakkab see tasapisi mõjutama rohkem kui ainult meie mõtteid.
See pani mind mõtlema.
Mis siis, kui üks tervendavamaid harjumusi on rääkida endaga sama lahkelt nagu hea sõbraga?
See ei lahenda kõike.
Aga võib muuta väga palju.
Küllus algab enne numbreid
Kui kuuleme sõna „küllus”, mõtleme sageli rahale.
Raha võib olla oluline.
Aga küllus võib alata palju varem.
Ajast.
Usaldusest.
Oskustest.
Suhetest.
Võimest õppida.
Võimest märgata ilu täiesti tavalises päevas.
Ma olen märganud, et inimene, kes näeb seda, mis tal juba olemas on, märkab sagedamini ka uusi võimalusi.
Mitte sellepärast, et maailm oleks muutunud heldemaks.
Vaid sellepärast, et tema pilk on muutunud avaramaks.
Vabadus võib alata ühest taipamisest
Mõnikord ootame, et vabadus saabub siis, kui muutub töö, linn või olukord.
Võib-olla juhtub ka nii.
Aga võib-olla algab esimene vabadus hoopis sellest hetkest, kui mõistame, et iga mõte ei ole käsk.
Mõte võib tulla.
Ja minna.
Me ei pea kõiki neist uskuma.
Ma olen märganud, et see teadmine loob rohkem ruumi, kui esialgu paistab.
Armastus peidab end sageli lihtsates hetkedes
Me ootame suuri žeste.
Suuri sõnu.
Suuri tõestusi.
Aga armastus räägib sageli palju vaiksemalt.
Tähelepanelik kuulamine.
Kannatlikkus.
Naeratus.
Käsi õlal.
Ühine vaikus.
See pani mind uudishimulikuks.
Kui palju armastust möödub meist lihtsalt sellepärast, et ootame midagi suuremat?
Tähendus sünnib väikestest hetkedest
Paljud otsivad elu mõtet nagu üht suurt vastust.
Ma ei tea, kas see vastus üldse eksisteerib.
Võib-olla sünnib tähendus sadadest väikestest hetkedest.
Vestlusest.
Ausast tööst.
Andestamisest.
Lapse naerust.
Puulehtede liikumisest tuules.
Sellest, et aitame kedagi ilma midagi vastu ootamata.
Võib-olla ei kogune elu väärtus suurtesse sündmustesse.
Võib-olla koguneb ta tähelepanelikult elatud päevadesse.
Võimalused avanevad koos meie pilguga
Kui täna tundub mõni uks suletud, ei tähenda see tingimata, et ust pole olemas.
Võib-olla tähendab see lihtsalt, et seisame veel kohas, kust seda ei näe.
See ei ole süüdistus.
See ei ütle, et oleksid pidanud varem rohkem teadma või paremini valima.
See on meeldetuletus, et sinu jõud ei sõltu ainult sellest, mis toimub väljaspool sind.
See elab ka selles, kuidas sa õpid märkama.
Ma olen märganud, et elu ei ava tavaliselt kogu teed korraga.
Sageli näitab ta ainult järgmist sammu.
Ja sellest võib täiesti piisata.
Ma ei tea, milliseid võimalusi homne päev endaga kaasa toob.
Ma ei tea, milline vestlus, juhuslik kohtumine või vaikne taipamine võib muuta sinu pilku.
Aga ma mõtlen sellele sageli.
Mis siis, kui võimalused on olnud siin kogu aeg?
Mis siis, kui ootamas ei olnud mitte uus maailm, vaid uus viis seda maailma näha?
Ja ma imestan...
mida võiksid märgata homme, kui otsustaksid vaadata veel ühe korra, veidi aeglasemalt, veidi avatumalt ja ilma kiirustamata teada, milline peab vastus olema?
Please read similar posts in https://drlal.cz