Otse põhisisu juurde

Võimalused On Alati Olemas Meie Jaoks


 

Võimalused On Alati Olemas Meie Jaoks

Võib-olla pole võimalustest kunagi puudust olnud

On hetki, mil tundub, et elu on jõudnud kitsasse koridori. Kõik teed paistavad tuttavad, kõik vastused ette teada ja kõik järgmised sammud justkui ette määratud. Sellistel päevadel on lihtne uskuda, et võimalused on otsa saanud.

Mina olen seda märganud.

Mitte ainult enda elus, vaid ka vestlustes inimestega, kes otsivad rahu, kindlust, tervist, armastust või lihtsalt tunnet, et elu liigub jälle edasi. Väga sageli ei ütle nad tegelikult: „Mul pole võimalusi.” Nad ütlevad hoopis: „Ma ei näe enam, mida teha.”

See pani mind uudishimulikuks.

Need kaks lauset kõlavad sarnaselt, kuid nad ei tähenda sama asja.

Võib-olla pole võimalused kunagi kadunud. Võib-olla on lihtsalt meie pilk muutunud kitsamaks.

Piirang, mida me sageli endaga kaasas kanname

On üks piirang, mis ei paista välja nagu müür.

See ilmub mõttena.

„Minuga juhtub alati nii.”

„Ma olen lihtsalt selline inimene.”

„Minu jaoks on juba hilja.”

Mõtted võivad kõlada väga veenvalt, eriti siis, kui neid on kaua korratud. Tasapisi ei tundu need enam arvamustena. Need hakkavad tunduma tõena.

Ma olen märganud, et väsinud meel ei otsi enam uusi võimalusi. Ta otsib kinnitust sellele, mida ta juba usub.

Ja kui me otsime ainult kinnitust, siis leiamegi seda.

See ei tähenda, et maailm oleks muutunud väiksemaks.

See tähendab, et meie tähelepanu on muutunud valivamaks.

Sügavam tõde selle piirangu all

Mis siis, kui inimese suurim tugevus ei ole alati rohkem pingutada?

Mis siis, kui vahel on olulisem hakata rohkem märkama?

Loodus tuletab seda iga päev meelde.

Puu ei sunni end kasvama.

Jõgi ei vaidle kividega.

Päike ei küsi, kas tal on luba tõusta.

Nad lihtsalt järgivad oma loomust.

Võib-olla on ka inimeses midagi sellist, mis ei vaja pidevat parandamist, vaid hoopis märkamist.

Rahu.

Loovus.

Kaastunne.

Julgus.

Armastus.

Need ei pruugi olla kadunud. Need võivad lihtsalt olla mattunud kiirustamise, hirmu või pideva enesekriitika alla.

Ma ei tea.

Aga mida rohkem ma inimesi kuulan, seda enam tundub mulle, et paljud otsivad väljast seda, mis on juba vaikselt nende sees olemas.

Väike harjutus, millega võib alustada juba täna

Täna ei pea sa midagi suurt muutma.

Piisab ühest küsimusest.

„Mida ma pole veel märganud?”

Mitte: „Mis mul viga on?”

Mitte: „Miks see minuga juhtub?”

Vaid lihtsalt:

„Mida ma pole veel märganud?”

Küsi seda hommikukohvi juues.

Küsi seda jalutades.

Küsi seda siis, kui seisad järjekorras või pesed nõusid.

Ära kiirusta vastusega.

Lase küsimusel end saata.

Ma olen märganud, et kõige olulisemad vastused ei ilmu tavaliselt siis, kui me neid taga ajame. Need ilmuvad siis, kui me loome neile ruumi.

Rahu ei pruugi oodata tulevikus

Paljud meist usuvad, et rahu saabub siis, kui kõik probleemid on lahendatud.

Kui raha on rohkem.

Kui tervis on parem.

Kui suhted on lihtsamad.

Võib-olla.

Aga ma olen märganud midagi muud.

Rahu tuleb mõnikord juba enne lahendusi.

See sünnib hetkel, mil lõpetame võitlemise selle vastu, mis praegu on.

Mitte sellepärast, et loobume.

Vaid sellepärast, et näeme lõpuks selgemini.

Sellest rahust sünnivad sageli targemad otsused.

Enesekindlus ei tähenda kahtluste puudumist

Sageli arvame, et enesekindlad inimesed ei kahtle kunagi.

Mina ei usu seda enam.

Ma olen märganud, et enesekindlus kasvab hoopis sellest, et inimene õpib liikuma ka siis, kui tal pole kõiki vastuseid.

Võib-olla ei tähenda julgus kindlust.

Võib-olla tähendab julgus valmisolekut teha järgmine aus samm.

See tundub mulle palju inimlikum.

Tervis algab ka sellest, kuidas me iseendaga räägime

Tervis ei ela ainult kehas.

Ta elab ka sõnades.

Kui räägime endaga pidevalt karmilt, kuuleb seda ka meie keha.

Kui anname endale iga päev mõista, et me pole piisavad, hakkab see tasapisi mõjutama rohkem kui ainult meie mõtteid.

See pani mind mõtlema.

Mis siis, kui üks tervendavamaid harjumusi on rääkida endaga sama lahkelt nagu hea sõbraga?

See ei lahenda kõike.

Aga võib muuta väga palju.

Küllus algab enne numbreid

Kui kuuleme sõna „küllus”, mõtleme sageli rahale.

Raha võib olla oluline.

Aga küllus võib alata palju varem.

Ajast.

Usaldusest.

Oskustest.

Suhetest.

Võimest õppida.

Võimest märgata ilu täiesti tavalises päevas.

Ma olen märganud, et inimene, kes näeb seda, mis tal juba olemas on, märkab sagedamini ka uusi võimalusi.

Mitte sellepärast, et maailm oleks muutunud heldemaks.

Vaid sellepärast, et tema pilk on muutunud avaramaks.

Vabadus võib alata ühest taipamisest

Mõnikord ootame, et vabadus saabub siis, kui muutub töö, linn või olukord.

Võib-olla juhtub ka nii.

Aga võib-olla algab esimene vabadus hoopis sellest hetkest, kui mõistame, et iga mõte ei ole käsk.

Mõte võib tulla.

Ja minna.

Me ei pea kõiki neist uskuma.

Ma olen märganud, et see teadmine loob rohkem ruumi, kui esialgu paistab.

Armastus peidab end sageli lihtsates hetkedes

Me ootame suuri žeste.

Suuri sõnu.

Suuri tõestusi.

Aga armastus räägib sageli palju vaiksemalt.

Tähelepanelik kuulamine.

Kannatlikkus.

Naeratus.

Käsi õlal.

Ühine vaikus.

See pani mind uudishimulikuks.

Kui palju armastust möödub meist lihtsalt sellepärast, et ootame midagi suuremat?

Tähendus sünnib väikestest hetkedest

Paljud otsivad elu mõtet nagu üht suurt vastust.

Ma ei tea, kas see vastus üldse eksisteerib.

Võib-olla sünnib tähendus sadadest väikestest hetkedest.

Vestlusest.

Ausast tööst.

Andestamisest.

Lapse naerust.

Puulehtede liikumisest tuules.

Sellest, et aitame kedagi ilma midagi vastu ootamata.

Võib-olla ei kogune elu väärtus suurtesse sündmustesse.

Võib-olla koguneb ta tähelepanelikult elatud päevadesse.

Võimalused avanevad koos meie pilguga

Kui täna tundub mõni uks suletud, ei tähenda see tingimata, et ust pole olemas.

Võib-olla tähendab see lihtsalt, et seisame veel kohas, kust seda ei näe.

See ei ole süüdistus.

See ei ütle, et oleksid pidanud varem rohkem teadma või paremini valima.

See on meeldetuletus, et sinu jõud ei sõltu ainult sellest, mis toimub väljaspool sind.

See elab ka selles, kuidas sa õpid märkama.

Ma olen märganud, et elu ei ava tavaliselt kogu teed korraga.

Sageli näitab ta ainult järgmist sammu.

Ja sellest võib täiesti piisata.

Ma ei tea, milliseid võimalusi homne päev endaga kaasa toob.

Ma ei tea, milline vestlus, juhuslik kohtumine või vaikne taipamine võib muuta sinu pilku.

Aga ma mõtlen sellele sageli.

Mis siis, kui võimalused on olnud siin kogu aeg?

Mis siis, kui ootamas ei olnud mitte uus maailm, vaid uus viis seda maailma näha?

Ja ma imestan...

mida võiksid märgata homme, kui otsustaksid vaadata veel ühe korra, veidi aeglasemalt, veidi avatumalt ja ilma kiirustamata teada, milline peab vastus olema?


Please read similar posts in https://drlal.cz

Populaarsed postitused sellest blogist

Kujutlusvõime vägi tahtejõu üle alati võidab

Kujutlusvõime vägi tahtejõu üle alati võidab Sissejuhatus – nähtamatu jõud sinu sees Noorena õpetatakse meid sageli uskuma, et edu, muutus ja enesedistsipliin sünnivad tahtejõust. „Pinguta rohkem“, „suru läbi“, „ära anna alla“. Kuid vaimne ja müstiline tarkus osutab millelegi sügavamale ja vaiksemale: alati võidab kujutlusvõime tahtejõu üle, ilma eranditeta . See ei tähenda, et tahe oleks kasutu. See tähendab, et tahe on pime ilma kujutluseta. Kujutlus loob suuna, tahe järgneb. Kui need kaks on vastuolus, võidab alati see, mida su sisemine pilt toidab. Mis on kujutlusvõime tegelikult Kujutlusvõime ei ole lihtsalt fantaasia või unistamine. See on sisemine keel, mille kaudu teadvus suhtleb kehaga ja eluga. Kõik, mida sa sügaval sisimas pead võimalikuks, tõeliseks või vältimatuks, on kujutlus. Kujutlus ei küsi luba. Ta töötab pidevalt, ka siis, kui sa seda ei märka. Ja just seetõttu on ta nii võimas. Tahtejõu piirid Tahtejõud on pingutus. See on otsus sundida end tegema midagi hoolimata s...

Süda rahus, elu õitsengus ja kergus sees

  Süda rahus, elu õitsengus ja kergus sees Kuidas ema tunne kujundab elu alguse Kujuta ette, et elu algab nagu vaikne laul, mida sa ei kuule, aga mida su keha mäletab. See laul algab juba enne sinu esimest hingetõmmet. Kui ema tundis end turvaliselt, hoituna ja armastatuna, siis see tunne ei jäänud ainult tema südamesse – see voolas läbi tema keha ja jõudis ka sinuni. See ei ole midagi müstilist ja samas on see täiesti müstiline. Keha keemia, hormoonid, energia – kõik need loovad silla ema ja lapse vahel. Kui ema naeris, rahunes, tundis tänulikkust, siis see muutus sinu jaoks nagu soe tekk külmal talveõhtul. Kui aga ema koges stressi, hirmu või ebakindlust, siis kandus ka see edasi, nagu tuul, mis vahel ukse vahelt sisse puhub. Aga siin tuleb esimene hea uudis: see, kust me tuleme, ei pea määrama seda, kuhu me läheme. Eesti rahu ja sisemine vaikus Eestlane on oma loomult vaikne vaatleja. Metsad, rabad ja meri on õpetanud sind kuulama vaikust. Ja selles vaikuses on peidus suur jõud....

Soovid ja vajadused: tõeline tasakaal sees

  Soovid ja vajadused: tõeline tasakaal sees Vaikne taipamine sinu sees Sa võid arvata, et tead täpselt, mida tahad. Rohkem raha, kindlam töö, sügavam armastus, rohkem tunnustust. Need soovid tunduvad loomulikud, eriti ühiskonnas, kus hinnatakse stabiilsust, ettevaatlikkust ja järjepidevat edenemist. Eestis on tugev tööeetika ja vaikne visadus, kuid sageli peitub selle all ka sisemine pinge – tunne, et alati peab püüdlema millegi enama poole. Aga kuula nüüd hoolikalt: see, mida sa tahad, ei ole alati see, mida sa tegelikult vajad. See ei tähenda, et su soovid oleksid valed. See tähendab, et nende taga on sügavam kutse – sisemine vajadus, mis ootab avastamist. Ja kui sa õpid seda kuulama, hakkab su elu liikuma kerguse, voolamise ja külluse suunas. Soovi ja vajaduse erinevus Soov tekib sageli välisest maailmast. Sa näed, mida teised saavutavad, mida ühiskond väärtustab, ja lood endale eesmärke selle põhjal. Sa tahad rohkem, sest sulle on õpetatud, et rohkem tähendab parem. Vaj...