Udulaane Tähtede Saladuslik Laul Öös
I peatükk — Poiss, kes kuulis sammalt hingamas
Eestimaa põhjarannikul, kus meri rääkis kividega ja männimetsad seisid nagu vanad mõtlejad uduste rabade ääres, asus tilluke küla nimega Hõbehallika. Seal elas poiss nimega Aron, kellel oli iseäralik anne — ta kuulis sammalt hingamas.
See ei olnud päris hingamine, vähemalt mitte selline, nagu inimesed hingavad. Sammal sosistas. Mõnikord rääkis ta vihmast, mis polnud veel saabunud. Mõnikord jutustas ta vanadest puudest, kelle juured mäletasid muistseid sõdu. Ja vahel rääkis ta tähtedest, mis olevat öösiti järvedesse kukkunud.
Aroni vanaema Leida arvas, et selline oskus pole kuigi praktiline.
— Sammal ei küta ahju ega paranda saapaid, — ütles ta sageli, segades pliidil odrakruubiputru.
Aga Aron teadis, et samblal oli midagi tähtsat öelda.
Ühel hilissügisesel õhtul, kui rabade kohal roomas hall udu ning tuul kolistas aknaluuke nagu rahutu külaline, sosistas sammal talle:
— Maailma kord kõigub.
Aron kummardus lähemale.
— Kuidas saab maailma kord kõikuda?
— Kui olendid unustavad oma koha, hakkavad isegi jõed eksima, — vastas sammal tasa.
Poiss ei saanud sel ööl magada. Kusagil ulgus öökull nii kurvalt, nagu oleks tal süda katki läinud. Lõpuks tõmbas Aron villase mantli selga ja läks välja rabasse.
II peatükk — Rebane seitsme nimega
Raba öösel oli kummaline paik.
Sookail lõhnas nagu vanad saladused. Vesi helkis mustalt nagu peegel, mis mäletas liiga palju. Kuskil kauguses vilkusid tulukesed, mida vanad inimesed nimetasid eksitajate hingedeks.
Siis kuulis Aron häält:
— Astu ettevaatlikult. Teod peavad öösel nõu.
Kivi otsas istus rebane. Tal oli hõbedane saba ning silmad, mis meenutasid merevaiku küünlavalguses.
— Mina olen Ruudi, — ütles rebane väärikalt. — Kuigi talviti kutsutakse mind ka Härmatisekõrvaks.
— Miks sul kaks nime on? — küsis Aron.
— Et mitte liiga kiinduda iseendasse, — vastas rebane. — See on tarkuse algus.
Aronile tundus see pisut veider, kuid samas üsna mõistlik.
Rebane juhatas poisi rabajärve äärde. Seal istus suure vesiroosi peal kiilide kuninganna. Tema tiivad särasid nagu jää esimese külmaga.
— Tervitus sulle, samblasosinate kuulaja, — ütles ta. — Maailma tasakaal mureneb. Siilid hakkavad unustama talveund, koprad kirjutavad luulet ning varesed peavad filosoofilisi vaidlusi kuupaistest.
— Kas see on väga halb? — uuris Aron ettevaatlikult.
— Üks kobras kirjutas kuussada lehekülge teemal “Kurvameelne kasekoor”, — ohkas rebane. — Pärast seda ei olnud mets enam endine.
Kiilide kuninganna noogutas tõsiselt.
— Sa pead leidma Taevakivi Suure Munamäe südamest. Ainult see võib meenutada olenditele nende kohta universumi korras.
III peatükk — Mets, kus puud nägid unenägusid
Aron ja Ruudi asusid teele.
Nad rändasid läbi kuusikute, kus oravad müüsid männikäbide vastu kuivatatud mustikaid. Nad ületasid niite, kus õhuhaldjad kuivatasid hommikukastet ämblikuvõrkudel nagu peent pesu.
Ühes vanas veskis elas siil nimega Olev, kes küpsetas meepirukaid.
— Õnnetus algab siis, — ütles siil kaneeli pirukatele raputades, — kui süda tahab olla suurem kui maailm.
Hiljem kohtasid nad kolme rabahaldjat nimega Kanarbik, Pohl ja Piparmünt.
— Universum on nagu vaip, — ütles Kanarbik. — Iga niit peab olema õigel kohal.
— Kui üks niit tahab olla kogu vaip, käriseb kõik katki, — lisas Pohl.
— Ja siis hakkab kõigil külm, — märkis Piparmünt praktiliselt.
Õhtul jõudsid nad metsa, kus puud nägid unenägusid.
Vanad männid ümisesid unes merelaule. Kased sosistasid midagi tähtedele. Isegi tuul näis seal aeglasemalt liikuvat.
Aron istus lõkke ääres ja vaatas tuld.
— Kuidas inimene leiab oma koha? — küsis ta tasa.
Ruudi vaikis kaua.
— Vaata jõge, — ütles ta lõpuks. — Ta ei vaidle oma kallastega. Sellepärast jõuabki ta mereni.
IV peatükk — Draakon mere all
Kui nad jõudsid põhjarannikule, möllas meri halli taeva all nagu vana rahutu hiiglane.
Kaljukoopa sees elas draakon nimega Aleksander.
Ta polnud sugugi hirmuäratav. Pigem väsinud.
Draakon köhis aeg-ajalt suitsurõngaid ning jõi vetikateed.
— Inimesed otsivad alati midagi, — pomises ta. — Kulda. Kuulsust. Igavest noorust. Aga harva otsivad nad rahu.
— Kas rahu on tõesti nii väärtuslik? — küsis Aron.
Draakon vaatas mere poole.
— Rahuta muutub isegi kuningas kerjuseks omaenda hinges.
Need sõnad jäid poisi sisse kõlama nagu kirikukell udusel hommikul.
Aleksander ulatas talle väikese sinaka kristalli.
— See juhatab sind Taevakivini.
V peatükk — Mägi, mis mäletas tähti
Pärast pikka rännakut jõudsid nad Suure Munamäe juurde.
Öö oli vaikne. Taevas rippusid tähed nagu hõbedased laternad.
Mäe tipus seisis vana torn. Selle ümber lendasid valged ööliblikad, suured nagu tuvid.
Aron ronis üles üksi.
Torni keskel hõõgus Taevakivi.
See ei säranud pimestavalt. Ta kumas pehmelt nagu tuli aknas, mis ootab kedagi koju.
— Mida sa otsid? — küsis kivi häälega, mis meenutas langevat lund.
— Ma tahan mõista oma kohta maailmas.
Taevakivi helendas õrnalt.
— Sina ei ole maailmast eraldi, Aron. Sa oled osa sellest. Nii nagu vihm kuulub pilvedele ja juured kuuluvad mullale. Õnn sünnib siis, kui olend lõpetab võitlemise maailma korraga ning õpib seda kuulama.
Äkitselt tundis Aron, kuidas kõik oli seotud.
Metsad.
Järved.
Tuul.
Kurbus.
Isegi üksindus.
Kõik kuulus suure nähtamatu laulu sisse.
Ja ta mõistis, et inimene ei pea olema kõige tähtsam, et olla oluline.
VI peatükk — Tagasi Hõbehallikale
Kui Aron koju jõudis, kattis esimene lumi juba maad.
Vanaema Leida keetis endiselt putru.
Varesed vaidlesid ikka puu otsas.
Aga maailm näis jälle tasakaalus.
Öökullid jahtisid öösiti. Koprad lõpetasid luule kirjutamise ning pöördusid tagasi tammide ehitamise juurde, mis tõi kõigile suurt kergendust.
Ja Aron istus vahel rabas ning kuulas sammalt.
Nüüd mõistis ta selle sosinaid.
Ta teadis, et esimene samm õnne poole on aru saada, et inimene ei seisa universumi kohal, vaid selle sees — nagu väike valgus tohutus laternas.
Ja kuigi maailm jäi täis saladusi, ei tundunud need enam hirmutavad.
Sest isegi kõige pimedamal ööl on oma koht tähtede korras.
Please visit https://drlalaura.eu