Kus armastus tegelikult algab: oma südame leidmine enne maailma otsimist
Sageli arvame, et kui meie ellu saabub õige inimene, õige töö, õige sõpruskond või ideaalne perekond, siis lõpuks tunneme end armastatuna. Nii otsimegi armastust väljastpoolt — inimestelt, saavutustest, uhketest eesmärkidest, materiaalsetest tingimustest või ühiskonna heakskiidust. Kuid paradoks on selles, et isegi kui kõik need asjad saabuvad, särab rõõm vaid lühikest aega ja seejärel hing januneb jälle millegi järgi. Sest mitte miski väline ei saa täita tühjust, mis kuulub täitmisele seestpoolt.
Eestlase jaoks ei ole enesearmastus lihtne teema. Meid on kasvatatud tagasihoidlikkuse, stoilisuse ja eneseohverduse kultuuris. Kui keegi räägib endast hästi, peetakse seda kergesti enesekesksuseks. Kui inimene seab oma vajadused prioriteediks, näib see egoismina. Kuid tegelikult ei ole enesearmastus mitte uhkeldamine ega isekus — see on sisemine turvatunne, mis laseb armastusel ka teistesse voolata.
Alljärgnevalt mõtiskleme, miks nii paljud inimesed otsivad armastust väljastpoolt, miks nad seda ei leia ja kuidas Eesti kultuuriruumis on võimalik üles ehitada ühendus iseendaga — nii, et armastus maailmast ei oleks enam vajadus, vaid jagamise loomulik tulemus.
Miks me otsime armastust teistelt?
Enamik meist on lapsest saadik õppinud, et armastus tuleb väljast. Kui oleme tublid, meid kiidetakse. Kui saavutame midagi, oleme väärtuslikud. Kui käitume hästi, meid märgatakse. Kuid see teeb armastuse tingimuslikuks. Nii kasvame uskumusega:
- kui ma olen piisav, siis mind armastatakse
- kui ma teen kõike õigesti, siis ma ei kaota inimesi
- kui ma ei eksi, siis ma olen väärtuslik
See muster kandub täiskasvanuellu. Püüame olla partnerile ideaalsed, töötada rohkem, et ülemused meid hindaks, naeratada läbi valu, et sõbrad ei eemalduks. Ja vahest kõige valusam — me tunneme end väärtusetuna juba enne, kui keegi jõuab meid hukka mõista.
Otsides armastust väljastpoolt, püüame leevendada sisemist vajadust, mida ei saa täita keegi teine. Ükski partner, kolleeg, sõber ega laps ei saa tõestada meie väärtust, kuni me seda ise ei tunnista.
Armastus iseenda vastu — kõige raskem ja kõige tähtsam ülesanne
Meie kultuuris seostatakse enesearmastust tihti eneseimetlusega. Kuid enesearmastus ei ole ego. Ego ütleb: “Ma olen parem kui teised.” Enesearmastus ütleb: “Ma olen piisav täpselt sellisena, nagu ma olen.” See vahe on tohutu.
Ennast armastada tähendab:
- austada oma vajadusi
- tunda ära, kui miski teeb haiget
- lubada endal puhata, mitte alles läbipõlemise järel
- valida suhted ja keskkonnad, mis toidavad, mitte kurna
- mitte karistada ennast iga eksimuse pärast
Armastus iseenda vastu ei ütle: “Ma ei vaja teisi.”
See ütleb: “Ma ei kaota ennast, kui olen teistega.”
Eesti sotsiaalne süsteem toetab toime tulemist, mitte emotsionaalset tervist
Eesti riik on tugev praktilistes tugistruktuurides — meditsiin, haridus, töötukassa, pensionisüsteem ja perepoliitika aitavad inimestel ellu jääda ja hakkama saada. Kuid mitte ükski neist ei õpeta, kuidas hoolida endast. Mitte ükski süsteem ei anna meile juhendit:
- kuidas olla enda vastu õrn
- kuidas andestada iseendale
- kuidas lubada endal olla ebatäiuslik
- kuidas ehitada üles eneseväärtus sõltumata välisest
Sellepärast jõuavad paljud inimesed nendeni alles siis, kui vaimne kurnatus on muutunud talumatuks. Ja seal, sügaval väsimuses, on lihtne arvata, et armastust oleks rohkem, kui maailm kohtleks meid paremini. Kuid tegelikkuses tuleb kõigepealt iseendale lubada seda, mida ootame teistelt.
Suhted ei parane enne, kui inimene suudab armastada ka ennast
Sageli loodetakse, et õige partner tervendab sisemise tühjuse. Kuid suhtes toimub peegeldus: inimene, kes ei usu oma väärtusesse, ei usu ka partneri armastusse. Ta küsib endalt:
- kas ta on minuga vaid kohustusest?
- kas ta näeks vaeva, kui ma oleks teistsugune?
- kas teda saab üldse usaldada?
Ja selle ärevuse tõttu võivad ka head suhted muutuda raskeks.
Päris armastus saab sündida alles siis, kui mõlemad inimesed teavad, et nad on mõlemad väärtuslikud — mitte sellepärast, et nad on täiuslikud, vaid sellepärast, et nad on inimesed.
Pehme olemine ei ole nõrkus — see on julgus
Eestlase kuvand on tugev ja iseseisev. Hoiame palju end sees, vaikime, pigem kannatame kui palume tuge. Kuid tugevus ei ole ainult vastupidamine. Tugevus on oskus näha, mida hing vajab, ja mitte lasta sellel mõraneda.
Pehmus ei ole nõrkus. Pehmus on julgus öelda:
- mul on raske
- ma tunnen puudust
- ma vajan lähedust
- ma ei taha enam kõike üksi kanda
Alles siis avaneb ruum, kus teised saavad tulla lähedale.
Kuidas õppida armastama iseennast — rahulikult ja päriselt
Sisemine armastus ei teki hetkega. See vajab järjepidevust, mitte ideaalsust. Iga inimene saab alustada lihtsast praktikast: endast lugupidamisest väikeste tegude kaudu.
Näiteks:
- tervitada end peeglis mitte kriitika, vaid pehmusega
- hoida oma keha, mitte ainult töövõimelisena, vaid austusega
- lubada endal öelda “ei”, kui midagi teeb haiget
- võtta vastu puhkus ilma süütundeta
- valida inimesed, kes toovad head, mitte valu
- lubada endal nautida head ilma õigustamisteta
Need teod ei ole eneseimetlus. Need on enesehool — ja kõik, mis on armastusest tehtud, ei kahjusta kedagi.
Kui armastus tuleb seest, siis on välismaailmast otsimine rõõm, mitte vajadus
Kui inimene leiab endaga ühenduse, siis:
- partner ei täida tühjust — ta jagab küllust
- suhted ei ole hirmule rajatud — need on vabadusest sündinud
- tööd ei tehta enda tõestamiseks — seda tehakse eneseteostuseks
- sõpru ei otsita, et mitte olla üksi — vaid et olla koos
- enesehinnang ei kõikuda välise tagasiside järgi
Siis saab armastus maailmast muutuda kingituseks, mitte sõltuvuseks.
Lõppsõna — armastus, mida me otsime, otsib meid seestpoolt
Inimesed ei otsi tegelikult teist inimest.
Nad otsivad tunnet, et nad on väärtuslikud.
Nad otsivad ruumi, kus nad võivad olla päriselt nemad.
Nad otsivad südamerahu, mitte tunnustust.
Ja see algab ainult ühest kohast.
Kui sa leiad endas inimese, keda armastada,
siis ei muutu maailm täiuslikuks —
aga ta muutub turvaliseks.
Siis ei küsi sa enam: “Kes mind armastab?”
Sest sa tead vastust juba enne, kui keegi teine sõna ütleb.
Armastus ei ole mitte see, mida maailm meile annab.
Armastus on see, mida me iseenda juures üles leiame —
ja julgeme jagada.