Üks olemise teekond: otsingust ühtsuse ja rõõmuni
Rumi on öelnud:
“If you are not one with the Beloved — seek!
And if you are in Union — rejoice!”
Need read on sügavad ja lihtsad üheaegselt. Need puudutavad meie elu eri etappe — otsimist ja leidmist, igatsust ja rahu, kodutunnet ning ühtsust. Kui tõlgendada neid eestlase hingest lähtuvalt, siis peegeldub siit midagi väga tuttavat: meie vaikses, kuid sihikindlas rännakus eneseleidmise, töö, traditsioonide ja eneseteostuse poole.
Alljärgnevalt mõtiskleme selle üle, kuidas Rumile omane hingeline tarkus saab avalduda meie igapäevaelus Eestis — töös, peresuhetes, looduses ja kogukonnas.
Otsingu vajadus – rahutu süda on kasvamise märk
Eestlane on tihti tagasihoidlik ja enesest ei räägi palju. Meie kultuuris pole kombeks kuulutada, et otsime midagi — olgu see tähendus, vaimne rahu, armastus või oma koht maailmas. Ent Rumi kutse “Seek!” pole käsk olla rahutu; see on kutse tunnistada oma sisemist tõde.
Otsida tähendab elada.
See tähendab lubada endal tunda igatsust ja mitte karistada end selle pärast. Eestis, kus väärtustame töökaid saavutusi, võib vahel tunduda, et rahulolematus, väsimus või otsing pole justkui lubatud — et peaksime kohe oskama, suutma ja toime tulema. Kuid kasvamine ei toimu kiirustades ega enesetäiendamise kursuste nimekirju täites. Otsing algab siis, kui julgeme vaikuses küsida:
Kas see, mida ma teen, kannab mind?
Kas ma olen selle eluga tõeliselt kontaktis?
Rumi sõnad aitavad mõista, et otsing pole nõrkus, vaid tee tugevuseni. Kui südames on tunne, et “midagi on veel”, siis on see kutse — mitte hukatus.
Püha kannatlikkus – aeg ei ole vaenlane
Eesti kultuuris on juurdunud teatud tasakaalukus ja stoilisus. Talv on pikk, suvi lühike, ja ükski seeme ei idane kiiremini, kui ta valmis on. Sama kehtib ka sisemise elu kohta.
Rumi kutse otsida ei tähenda tormata.
See tähendab kannatlikult püsida.
Iga inimene, olgu noor või vana, seisab ajuti valikute ees:
Kas jätkata samal teel või teha pöördeid?
Kas pingutada edasi või lubada endale puhata?
Meie sotsiaalne süsteem toetab küll eluraskustes — haigekassa, töötukassa, pensionisüsteem, peretoetused — ent sisemine heaolu ei tule väljast. See nõuab oskust kuulata oma hinge, mitte ainult kalendrit, töölepingut või ühiskonna ootusi.
Ühinenud olemine – rõõm ei ole luksus, vaid loomulik seisund
Rumi teise poole sõnum on lihtne: Kui oled leidnud — rõõmusta!
Eestis võib rõõm vahel tunduda haruldane ja tagasihoidlik. “Ära hõiska enne õhtut” ütleb rahvatarkus. Ent rõõmust ei pea tegema lärmi; rõõm võib olla vaikne, sügav ja tagasihoidlik — just nagu eestlane ise.
Rõõm võib olla:
- hommikune jalutuskäik mererannas
- tunne, et pere on terve ja koos
- töö, mis annab tähenduse, mitte ainult palga
- sõber, kes ei küsi palju, aga mõistab
- saun koos vaikusega, mitte jutuvadin
- teadmine, et kuigi kõik pole täiuslik, on kõik piisav
Ühendus ei ole ainult religioosne või romantiline kogemus. See on hetk, kui tunneme: Ma olen siin. Ja see on hea.
Sellises hetkeks lubamine pole eneseupitus — see on hinge toitumine.
Kogukond — ühtsuse vaikne ruum
Rumi sõnad tuletavad meelde ka ühte unustusse vajuvat tõde: me ei pea kõndima üksi. Kuigi eestlane on iseseisev ja harjunud palju omal käel tegema, on kogukonnatunne meie kultuuri sees alati olemas olnud — külaseltsid, koorilaul, talgud, ühistunnet loovad ettevõtmised.
Õige kogukond ei takista otsingut — see toetab.
Ja rõõmu ajal ei vaata kõrvalseisja kadedalt, vaid ütleb: “Hea, et sul hästi läheb.”
Tõeline ühtsus, millele Rumi viitab, võib tähendada ka ühiskonda, kus inimeste koormaid kantakse koos. Eestis on see mõneti juba olemas — sotsiaalsed tugisüsteemid, tasuta haridus, ligipääs ravile — ent hingeline tugi sünnib ka meist endast. Meie võimuses on olla teineteisele märkamise ruum.
Ühtsus loodusega – eestlase ürgne allikas
Eestlane saab harva ühenduse iseendaga kontoris või kaubanduskeskuses. Aga metsa minnes muutub kõik. Isegi kui ei tea täpselt, mida otsid, lahkud sealt kergemana.
Rumi “Beloved” võib tähendada ka loodust — allikat, mille kaudu leiame tasakaalu, rahu ja kohalolu.
Eesti rahvas on olnud metsarahvas mitte juhuslikult, vaid vajadusest. Loodus on olnud meie varjupaik nii sõdade ajal kui argielu pingete keskel.
Metsa minek ei ole pelgalt puhkus — see on teraapia, mille eest keegi arvet ei esita.
Otsingu ja rõõmu tsükkel – mõlemad on vajalikud
Sageli arvame, et elu eesmärk on jõuda punkti, kus kõik on täiuslik ja me ei otsi enam midagi. Ent elu ei ole sirgjooneline. On perioode, kus otsime, ja perioode, kus leiame. Mõlemad on ausad, mõlemad vajalikud.
Mõnikord kujutame ette, et teised inimesed on juba leidnud kõik.
Sotsiaalmeedia maailmas näib, nagu oleks kõigil teistel ideaalne kodu, karjäär, suhe ja sisemine rahu. Kuid tegelikkus on peenem. Ka need, kes on leidnud ühtsuse ja rõõmu, seisavad varem või hiljem taas uue küsimuse ees.
Elu on teekond, mitte eksam.
Rumi ei ütle: “Kui oled leidnud, jää igaveseks nii.”
Ta ütleb ainult: Kui sa otsid — otsi teadlikult. Kui sa leiad — rõõmusta täielikult.
Kuidas seda mõtet igapäevaelus kanda?
- Kui tunned igatsust, ära süüdista ennast. Kuula seda.
- Küsi vähemalt kord nädalas: “Kas see teekond toidab mind?”
- Luba endale puhata ilma õigustusteta.
- Märka väikest rõõmu — ära oota suurt.
- Otsi ühendust — looduse, pere, sõprade, kogukonna või oma hingega.
- Kui jõuad hetkeni, mis on hea — jää sellesse, hinda seda, toida seda.
Ükskõik kuidas me seda väljendame — vaimselt, praktiliselt, religioosselt või argisesti — Rumi sõnum sobib kokku eestlase südamega:
Otsida on inimlik. Leida on kingitus. Ja mõlemad on elu.
Lõppsõna – otsija ja leidja on sama inimene
Eestis kasvab laps üles teadmisega, et vaikus on okei, töö on väärtus ja püsivus viib edasi. Kuid lisaks sellele on meil vaja luba unistada, otsida ja rõõmustada.
Rumi tuletab meelde midagi olulist:
Kui sinu südames on igatsus — see pole viga.
See on teekonna algus.
Ja kui sinu südames on rahu — ära varja seda.
Rõõmusta.
Selline on hingeline küpsus:
Otsida täie julgusega.
Ja leida täie tänutundega.